Stockholmis paistab päike.
Autogepsuga on mõningased erimeelsused, tema meelest
sõidan jões ja luhal. Paistab, et on jäänud Ida-Euroopa kaart Lääne-Euroopa oma
vastu vahetamata. Pean pikas tunnelis seega olematute teadmiste pinnalt Rootsi
geograafia kohta mõistatama, millist teeharu valida. Valin hästi.
Tihedalt rootslaste vahele pressituna uhan lõuna
poole. Puid ja metsa on üllatavalt palju, ainult üksikud raielangid hakkavad
silma. Põllud on ilusti metsaste küngaste ja võsaste kraavidega liigendatud.
Päeva edenedes künkad suurenevad, sambla alt paistab tume kalju.
Rebaseid on nad hulgaliselt alla ajanud.
Vihma hakkab
sadama, hallide ripendavate narmaste vahelt paistab tumesinist pilve.
Bensiinijaamades on näljaseid kiirelt menetlevad sööklad.
Ainus viltusõit toimub kaks kilomeetrit enne öömaja
ja lõpeb kümne trahvikilomeetriga. Öömaja on Jonseredi kunagises tekstiili- ja
saetehases. Toolid ja tassid on vanad.
Lähen vaatan lähedal asuvat metsarada. Mets on tore,
suured puud, suured kivid, kuklasepesa, kabjajäljed ja hobusesõnnik. Ainult
see, et vihma sajab, on kehvasti korraldatud.
Guugli andmetel on ainus avatud söögikoht pitsamaja.
Ilmselt immigrandist pitsameister räägib minuga püüdlikult rootsi keelt. Pitsa
ja õlle tellimiseks minu teadmistest piisab. Kohalikud vanamehed joovad õlut ja
panevad maailma asju paika, seinal näitab suur ekraan jalgpalli.
Lisa kommentaar