Külm. Majades võiks siiski kütta, oleks palju mõnusam.
Põrandal võib varbad kringliks külmetada. Väljas on korraks päike, siis mähkub kõik pilve. Igatahes on seal soojem kui toas. Dušši alla tuleb minna kusagil soojemas kohas. Näiteks kodus.
Köögis on taas suurepärane võimalus opereerida kapselkohvimasinat ja tarbida küpsiseid moosiga. Jalad tuleb külmumise vältimiseks tõsta teise tooli peale.
Tee ääres vihmaveetünnis kümbleb pasknäär. Kaob korraks vaateväljast ja siis kerkib taas turris soenguga pea. Naeru kuuldes lendab pahase kätsatusega puu otsa.
Diano d’Albas ronime kiriku juures vaateplatvormile ja vaatame piiritajate pirina saatel ära kogu vaate. Paar korrust allpool saab korralikku kohvi. Küpsisega.
Rada suubub viinapõldude vahele ja pinnasteed on eilsest veel niisked, mis tähendab, et tossude ümber koguneb kiirelt miski, mis meenutab mudast vormitud räätsa. Katsed jalanõusid vastu taimi puhtamaks nühkida lisavad ainult kompositsioonile kõrsi. Maapind on lisaks kaunis libe, eriti ülesmäge minnes. Ülesmäge minekut tänasesse päeva jagub.
Järgmine asustatud punkt on Valle Talloria. Kiriku kellamees püüab kas eilseid löömata kellalööke hüvitada või kogu päeva kelli ette ära lüüa. Leiame baari, laseme endale teha võileiba ja kohvi. Lõpuks ometi korralik hommikusöök. Isegi kääbikud ei ole kuulnud kolmandast hommikusöögist.
Tagasi mutta. Castiglione Falletto juba paistab. Üleval mäe otsas. Seal on söögikohti nagu putru, aga meie läheme edasi Barrolosse. Barrolos tuleb teadagi juua punast veini, mis saab siis ka tehtud. Veini võib siin üldse iga nurga peal juua, söögi leidmisega tuleb vaeva näha.
Nüüd on veel ainult natuke maad La Morrasse. See paistab juba kõrgel teisel pool orgu. Oru kohale kerkib tumesinine pilv, millest kostub mürinat. La Morrasse sisenedes langevad mõned hiidpiisad. Nagu oleks keegi kamaluga vett aknast välja visanud. Tuleb ainult piiskade vahelt läbi lipsata.
Kohtume ööbimiskoha perenaisega, kes räägib meile ära kõik, mida siin ümbruskonnas peale võiks hakata. Mitte et ma päris kõigest aru saaks. Homse raja vaatab üle ja kiidab heaks. Peame kindlasti vaatama kabelit tee ääres. Toas on kõik isetehtud, ei mingit metsade röövmajandamist toetavat Ikeat. Pärast läheme talle lillepoodi turistimaksu ära viima, mis annab talle võimaluse veel tükk aega keraamikast ja matkamisest rääkida. Väga jutukas proua.
Jalutame natuke ringi, näeme tülitsevaid sakslasi ja kassi, kellel on saba rõngas nagu koeral. Sööme juustu. Eilne juust oli parem. Äikesepilv on endiselt linna kohale tinistatud. Müristab seal omaette. Keegi ei tee sellest välja.
Kõnnitud 20 km.
Köögis on taas suurepärane võimalus opereerida kapselkohvimasinat ja tarbida küpsiseid moosiga. Jalad tuleb külmumise vältimiseks tõsta teise tooli peale.
Tee ääres vihmaveetünnis kümbleb pasknäär. Kaob korraks vaateväljast ja siis kerkib taas turris soenguga pea. Naeru kuuldes lendab pahase kätsatusega puu otsa.
Diano d’Albas ronime kiriku juures vaateplatvormile ja vaatame piiritajate pirina saatel ära kogu vaate. Paar korrust allpool saab korralikku kohvi. Küpsisega.
Rada suubub viinapõldude vahele ja pinnasteed on eilsest veel niisked, mis tähendab, et tossude ümber koguneb kiirelt miski, mis meenutab mudast vormitud räätsa. Katsed jalanõusid vastu taimi puhtamaks nühkida lisavad ainult kompositsioonile kõrsi. Maapind on lisaks kaunis libe, eriti ülesmäge minnes. Ülesmäge minekut tänasesse päeva jagub.
Järgmine asustatud punkt on Valle Talloria. Kiriku kellamees püüab kas eilseid löömata kellalööke hüvitada või kogu päeva kelli ette ära lüüa. Leiame baari, laseme endale teha võileiba ja kohvi. Lõpuks ometi korralik hommikusöök. Isegi kääbikud ei ole kuulnud kolmandast hommikusöögist.
Tagasi mutta. Castiglione Falletto juba paistab. Üleval mäe otsas. Seal on söögikohti nagu putru, aga meie läheme edasi Barrolosse. Barrolos tuleb teadagi juua punast veini, mis saab siis ka tehtud. Veini võib siin üldse iga nurga peal juua, söögi leidmisega tuleb vaeva näha.
Nüüd on veel ainult natuke maad La Morrasse. See paistab juba kõrgel teisel pool orgu. Oru kohale kerkib tumesinine pilv, millest kostub mürinat. La Morrasse sisenedes langevad mõned hiidpiisad. Nagu oleks keegi kamaluga vett aknast välja visanud. Tuleb ainult piiskade vahelt läbi lipsata.
Kohtume ööbimiskoha perenaisega, kes räägib meile ära kõik, mida siin ümbruskonnas peale võiks hakata. Mitte et ma päris kõigest aru saaks. Homse raja vaatab üle ja kiidab heaks. Peame kindlasti vaatama kabelit tee ääres. Toas on kõik isetehtud, ei mingit metsade röövmajandamist toetavat Ikeat. Pärast läheme talle lillepoodi turistimaksu ära viima, mis annab talle võimaluse veel tükk aega keraamikast ja matkamisest rääkida. Väga jutukas proua.
Jalutame natuke ringi, näeme tülitsevaid sakslasi ja kassi, kellel on saba rõngas nagu koeral. Sööme juustu. Eilne juust oli parem. Äikesepilv on endiselt linna kohale tinistatud. Müristab seal omaette. Keegi ei tee sellest välja.
Kõnnitud 20 km.
Lisa kommentaar