Piiritajad ja pääsukesed sähvivad õue kohal.
Sööme, pakime. 12 km praamini.
Seekord on sõit pikem. Veedame sõiduaja ülemisel korrusel, kust paistavad pisikesed saared, purjekad ja sillerdav vesi. Suure kaameraga mees ronib üle keelumärgi, et pildistada praami mõnest enneolematust rakursist. Alati on üks selline tüüp, kelle meelest on tema foto nii väärtuslik, et selle nimel turva- või looduskaitsenõudeid või eraomandi piire ületada. Huvitav, kui suur osa nii tehtud piltidest ei ole keskpärased?
Jõudnud Houtskäri saarele, põrutame joonelt kohvikusse. Terrass on vee ääres, vees vetikad ja selle kohal kriiskavad tiirud. Pool maad juba vändatud, kiiret pole kuhugi.
Täna pidime algse plaani järgi jõudma Brändöle, et jääda ka sinna kaheks ööks, aga selgus, et praam Brändöle teisipäeval ei sõida. Siis Houtskär, kus pidid olema värvilised bussipeatused ja 18. sajandi puukirik.
Õhus heljub kange metsmaasikalõhn, sest teeservad on paksult metsmaasikaid täis. Kalle ütleb, et neid ei tohi süüa, aga ma natuke ikka söön. Vaevalt on Houtskäril teeservas kasvavad maasikad palju mürgisemad kui see kraam, mida meile supermarketites müüakse. Puu otsas hõiskab rasvatihane.
Näsbys kolime sisse sübariidi-nimelisse majutusse ja hakkame kohe elu nautima. Sööme, loeme, sööme veel, loeme veel, läheme jalutama. Kirik on punane ja ehitatud 1703. aastal. Kellatorn ehitati eraldi, sest raske metallist kell oleks puust kiriku laiali raputanud.
Lahe ääres on nooltega tähistatud rada ja triiplutikad naadiõisikutel. Kivimürakal istudes vaatame paate edasi-tagasi sahmimas. Nad on siin õppinud kivise maaga koos elama. Näiteks eilse sauna põrand oli osaliselt kalju, millele saun oli ehitatud ja millega ülejäänud jupid olid ühetasaseks valatud.
Paadimuuseumis näeb vanu paate ja kõiksugu vidinaid, mida inimesed on kalade kimbutamiseks välja mõelnud. Pärast ekskursiooni läheme jälle sööma, lobisema ja lugema.
Vändatud 24 km.
Seekord on sõit pikem. Veedame sõiduaja ülemisel korrusel, kust paistavad pisikesed saared, purjekad ja sillerdav vesi. Suure kaameraga mees ronib üle keelumärgi, et pildistada praami mõnest enneolematust rakursist. Alati on üks selline tüüp, kelle meelest on tema foto nii väärtuslik, et selle nimel turva- või looduskaitsenõudeid või eraomandi piire ületada. Huvitav, kui suur osa nii tehtud piltidest ei ole keskpärased?
Jõudnud Houtskäri saarele, põrutame joonelt kohvikusse. Terrass on vee ääres, vees vetikad ja selle kohal kriiskavad tiirud. Pool maad juba vändatud, kiiret pole kuhugi.
Täna pidime algse plaani järgi jõudma Brändöle, et jääda ka sinna kaheks ööks, aga selgus, et praam Brändöle teisipäeval ei sõida. Siis Houtskär, kus pidid olema värvilised bussipeatused ja 18. sajandi puukirik.
Õhus heljub kange metsmaasikalõhn, sest teeservad on paksult metsmaasikaid täis. Kalle ütleb, et neid ei tohi süüa, aga ma natuke ikka söön. Vaevalt on Houtskäril teeservas kasvavad maasikad palju mürgisemad kui see kraam, mida meile supermarketites müüakse. Puu otsas hõiskab rasvatihane.
Näsbys kolime sisse sübariidi-nimelisse majutusse ja hakkame kohe elu nautima. Sööme, loeme, sööme veel, loeme veel, läheme jalutama. Kirik on punane ja ehitatud 1703. aastal. Kellatorn ehitati eraldi, sest raske metallist kell oleks puust kiriku laiali raputanud.
Lahe ääres on nooltega tähistatud rada ja triiplutikad naadiõisikutel. Kivimürakal istudes vaatame paate edasi-tagasi sahmimas. Nad on siin õppinud kivise maaga koos elama. Näiteks eilse sauna põrand oli osaliselt kalju, millele saun oli ehitatud ja millega ülejäänud jupid olid ühetasaseks valatud.
Paadimuuseumis näeb vanu paate ja kõiksugu vidinaid, mida inimesed on kalade kimbutamiseks välja mõelnud. Pärast ekskursiooni läheme jälle sööma, lobisema ja lugema.
Vändatud 24 km.
Lisa kommentaar