Hommik. Seisan paljajalu pesuruumi laiadel põrandalaudadel, harjan hambaid ja vaatan, kuidas päiksekiired läbi uksepragude sisse trügivad.
Väljas laulab serenaadi käosulane. Taevas on pilvitu.
Hommikusöök klaasverandal on sätitud kaunilt ja maitseb hästi. Oma aia maasikad, kurgid, tomatid, iseküpsetamise järgi välja nägev sai, jogurt ja dementsusevastane muna. Püüame kõik ära süüa, aga muist veel jääb.
Välja ei pea kolima, terve päeva veedame siin saarel. Kõigepealt Inikorpi metsa. See on pärandvarast looduskaitsefondile müüdud kuni 170 aasta vanuse metsa, kalju, pisisoode ja mereranna mosaiik. Teel on eilne vihm veel lompides, metsa vahel hämar ja niiske. Kivimürakaid katavad jägalad, ringi luusivad üksikud sääsed.
Edasi saare keskele, kus öömaja perenaine putkas maasikaid müüb. Piilume sisse lakoonilisse kirikusse, sööme jäätist. Järgmine sihtmärk on rand, aga keerame enne sisse külaelumuuseumisse. Pisikesed majad on täis vana aja asju, elumajas saab meid kätte proua, kes teeb lühikese ekskursiooni ja laseb meil aniisilõhna täis pudelit nuusutada. Asjad on saare pealt kokku kogutud, osa on olnud ka proua vanemate kasutuses. Saame teada, et saarel käis komponeerimas Jean Sibelius. Lõpuks sööme rabarberikooki ja joome peenest portselanserviisist kohvi.
Likholmi rand on rahvast täis. Jupp väiksest rannast on eraldatud laste ujumistunni jaoks. Vesi pole teab mis soe, aga ujume sillani ja lebotame seal. Pärast istume veel murul ja teeme antropoloogilisi vaatlusi.
Tagasi saare keskel, sööme igaks juhuks ja läheme koju ära. Õhtuks on tellitud eile ära jäänud saun, hiljem istume väljas pingil sulnis suveõhtus. Lisaks tulevad värskelt korjatud maasikad, mille omale kiirelt rindu tõmbame.
Alustan uut raamatut, sest krimka, nagu oligi oodata, kaua vastu ei pidanud.
Väntamist 24 km.
Hommikusöök klaasverandal on sätitud kaunilt ja maitseb hästi. Oma aia maasikad, kurgid, tomatid, iseküpsetamise järgi välja nägev sai, jogurt ja dementsusevastane muna. Püüame kõik ära süüa, aga muist veel jääb.
Välja ei pea kolima, terve päeva veedame siin saarel. Kõigepealt Inikorpi metsa. See on pärandvarast looduskaitsefondile müüdud kuni 170 aasta vanuse metsa, kalju, pisisoode ja mereranna mosaiik. Teel on eilne vihm veel lompides, metsa vahel hämar ja niiske. Kivimürakaid katavad jägalad, ringi luusivad üksikud sääsed.
Edasi saare keskele, kus öömaja perenaine putkas maasikaid müüb. Piilume sisse lakoonilisse kirikusse, sööme jäätist. Järgmine sihtmärk on rand, aga keerame enne sisse külaelumuuseumisse. Pisikesed majad on täis vana aja asju, elumajas saab meid kätte proua, kes teeb lühikese ekskursiooni ja laseb meil aniisilõhna täis pudelit nuusutada. Asjad on saare pealt kokku kogutud, osa on olnud ka proua vanemate kasutuses. Saame teada, et saarel käis komponeerimas Jean Sibelius. Lõpuks sööme rabarberikooki ja joome peenest portselanserviisist kohvi.
Likholmi rand on rahvast täis. Jupp väiksest rannast on eraldatud laste ujumistunni jaoks. Vesi pole teab mis soe, aga ujume sillani ja lebotame seal. Pärast istume veel murul ja teeme antropoloogilisi vaatlusi.
Tagasi saare keskel, sööme igaks juhuks ja läheme koju ära. Õhtuks on tellitud eile ära jäänud saun, hiljem istume väljas pingil sulnis suveõhtus. Lisaks tulevad värskelt korjatud maasikad, mille omale kiirelt rindu tõmbame.
Alustan uut raamatut, sest krimka, nagu oligi oodata, kaua vastu ei pidanud.
Väntamist 24 km.
Lisa kommentaar