Vahvlihommikusöök.
Nutellavahvlit ma juba eile õhtul sõin. Nutellat oli hästi, nagu ka jäätist ja marju. Soolane hommikune vahvel on muidu tore, aga kitsejuust on liiga soolane ja majoneesi liiga palju. Millal tekib toitumishälvete nimekirja liigse soola talumatus ja siis ka sellele vastavad ülesoolamata toidud?
Pumpame täis naabertoa prouade rattakummid, üksiti õpetame nad rattapumpa kasutama. Eile õpetasime teised naabrid snepperlukku opereerima. Mingid kasud peavad matkamisel sees olema.
Nina Turu poole. Kiirteeserv polegi rattasõiduks jube, kui rattatee kulgeb omasoodu metsa vahel, kus inimesed jooksevad ja jalutavad. Autosid pole osa aega nähagi. Õitsvad teeservad näevad välja nagu Piet Oudolfi peenrad.
Siseneme Turu kesklinna (keskturule?) mööda Aura jõe kallast. Jõgi on küll degradeeritud betoonkallastega kanaliks. Vee peal on sellegipoolest purjelaevu, vee ääres kohvikuid ja promenaad.
Käime paaris raamatupoes, saame mõned raamatud. Hakkab tibutama, pargime rattad varikatuse alla. Sel ajal kui sööme, kohvi joome ja raamatut loeme, rullitakse varikatus kokku ja ratta küljes kõlkuv kiiver koos kinnastega saab täitsa märjaks. Kui oleme end kuivaks pakkinud, tuleb päike välja.
Sõidame jälle Turu raudteejaamas liftiga ja veeretame rattad rongi. Ümberistumise ajal tuleb seekord minna teisele teele läbi tunneli ja ratas trepist alla ja üles pusida. Aega viis minutit. Kui valmis saame, hakkab kohe jälle sadama.
Helsingi on täis laupäevaõhtuseid inimesi. Leiame peene Aasia söögikoha, kus portsud on liiga suured. Laevaakna taga loojub päike.
Vändatud 34 km, koos Helsingi ja Tallinnaga. Kokku tuli rattasõitu 274 km.
Pumpame täis naabertoa prouade rattakummid, üksiti õpetame nad rattapumpa kasutama. Eile õpetasime teised naabrid snepperlukku opereerima. Mingid kasud peavad matkamisel sees olema.
Nina Turu poole. Kiirteeserv polegi rattasõiduks jube, kui rattatee kulgeb omasoodu metsa vahel, kus inimesed jooksevad ja jalutavad. Autosid pole osa aega nähagi. Õitsvad teeservad näevad välja nagu Piet Oudolfi peenrad.
Siseneme Turu kesklinna (keskturule?) mööda Aura jõe kallast. Jõgi on küll degradeeritud betoonkallastega kanaliks. Vee peal on sellegipoolest purjelaevu, vee ääres kohvikuid ja promenaad.
Käime paaris raamatupoes, saame mõned raamatud. Hakkab tibutama, pargime rattad varikatuse alla. Sel ajal kui sööme, kohvi joome ja raamatut loeme, rullitakse varikatus kokku ja ratta küljes kõlkuv kiiver koos kinnastega saab täitsa märjaks. Kui oleme end kuivaks pakkinud, tuleb päike välja.
Sõidame jälle Turu raudteejaamas liftiga ja veeretame rattad rongi. Ümberistumise ajal tuleb seekord minna teisele teele läbi tunneli ja ratas trepist alla ja üles pusida. Aega viis minutit. Kui valmis saame, hakkab kohe jälle sadama.
Helsingi on täis laupäevaõhtuseid inimesi. Leiame peene Aasia söögikoha, kus portsud on liiga suured. Laevaakna taga loojub päike.
Vändatud 34 km, koos Helsingi ja Tallinnaga. Kokku tuli rattasõitu 274 km.
Lisa kommentaar