Lahkume hommikusöögilt viimastena, pakime ja veereme tirrikõrinal minema.
14 km on sadamasse. Teel midagi põrutavat ei juhtu. Sillad saarelt saarele, põdrakanep tee ääres. Ühes aias niidab jänes muru.
Sadamas on kirjade järgi kohvik, aga putka on lukus. Kõik käivad lahtiolekuaegade silti lugemas. Praam tuleb, aga peale veel ei saa. Kügeleme kivil, loeme, vaatame teisi rattureid. On paar tandemrattaga. On pisike ümmargune tüdruk pika poisiga, keda nägime juba eile igal pool. On punases pükskostüümis naisterahvas, keda nägime hommikusöögil, kellel on samasugused jalatsid nagu mul ja kogu pagas pakiraamil korvis. Tal on elektriratas. Saabub vanem proua paljude pakkidega, tal on pambud ka esiratta küljes. Rattajalg on väändunud, mistõttu asetub ratas sellele toetudes veidralt külili. Tundub, et jalg saab pragada. Proua sehkendab edasi-tagasi ja jääb meie rattaid vahtima. Küsib, kas oleme Saksamaalt, sest mul on Canyoni ratas ja neid tehakse Saksamaal ja on head rattad. Tema on vändanud neli ja pool nädalat Flensburgist ja kavatseb minna Vaasani või kuhugi. Pahandab, et ratturid saavad praamile ja maha alles pärast autosid, et autojuhid käivitavad liiga vara mootori ja ratturid peavad tossu sisse hingama ja et Eestis on toiduainete käibemaks nii kõrge. Juust, mis Saksamaa Lidlis maksab kolm eurot, maksab Eesti Lidlis neli. 25% rohkem. See ei kõlba kuhugi. Proual on muidugi tuline õigus, aga kuidas on nii pahurana võimalik matkata? Matk koosneb ju peamiselt ebamugavustest.
Praamil kästakse rattad asetada külili. Saksa proua riputab oma kiivri mu sadula külge. Trepil oleme prouast kiiremad, aga ta leiab meid varsti üles, paneb oma telefoni meie laua juurde laadima, vaatab meie kohvitasse ja kaneelisaiu, pomiseb midagi söömisest ja kõnnib kempsu.
Laud on üldse taktikaliselt hästi valitud. Kui Kalle korraks eemaldub, läheneb nokatsiga poiss, tahab tooli peale ronida ja küsib siis, kas mind häirib, kui ta teleka mängima paneb. Nagu me polnud märganud pistikut, ei näinud me ka oma pea kohal rippuvat hiigelekraani. Vastan nõutult, et noh, me läheme siis teise lauda, aga saabub Kalle, kes teatab resoluutselt, et hurjuhh, mingit telekat siin ei vaadata. Poiss taganeb. Saksa proua tuleb oma telefoni nõutama.
Ratturite parv veereb maale ja jõuab üsna üksmeelselt Vartsala pargaseni. Pargime jälle kõik rivis, ülesõit läheb ruttu, vesi sillerdab kenasti ja saarestik jääb selja taha.
Hüüame saksa prouale „Viel Spaß!“ ja tuhiseme uhkelt mäest alla. Siis avastasime, et tahtsime ju koopaid vaatama minna, aga koopad on seal üleval. Väntame tagasi ja peame selgitama vastu tulevale saksa prouale, miks nii.
Jeremija koopad peavad olema. Eks see üks usureis ole. On mingit sorti kaitseala, kus Litoriinamere lained on end vastu maapinda hõõrunud, millest on maha jäänud muljetavaldavad kivilahmakad, mis on üksteise otsas nagu halvasti laotud tetris. Kaitstakse siin aga hoopis kividel kasvavaid õrnu taimi. Jeremija oli aga 18. sajandi külamees, kes kohalikke rootslasi jahtivad inglased valele teele juhatas ja ise kättemaksu eest koobastesse põgenes. Ei midagi pistmist piibliga.
Tuhiseme uuesti mäest alla, kus kohe algab Kustavi küla. On söögimaja. Söök kulub ära. Tandemratas ja punases naisterahvas on juba kohal. Sööme ahvenat, vaatame mööduvaid rattureid.
Minekusuunas kõrguvad valgetes ja lillades toonides rünkpilved. Punases elektriratas sõidab mööda, et meile mõne aja pärast teeäärse toiduputka juurest lehvitada. Jõuame järele saksa prouale, viipame ja loodame ta nüüd lõpuks maha raputada.
Pikad sillad ühendavad taas saari, jõuame Taivassalosse. Seal käime poes ja sööme jäätist. Nüüd on öömajani veel ainult natuke maad.
Ööbime vanas koolimajas. Kõigepealt tuleb vastu koer Nala ja toob palli. Vaatame maja, jutustame, läheme sauna. Sauna taga laulavad musträstad, õue kohal lendavad ja vidistavad suitsupääsukesed.
Vändatud 46 km.
Sadamas on kirjade järgi kohvik, aga putka on lukus. Kõik käivad lahtiolekuaegade silti lugemas. Praam tuleb, aga peale veel ei saa. Kügeleme kivil, loeme, vaatame teisi rattureid. On paar tandemrattaga. On pisike ümmargune tüdruk pika poisiga, keda nägime juba eile igal pool. On punases pükskostüümis naisterahvas, keda nägime hommikusöögil, kellel on samasugused jalatsid nagu mul ja kogu pagas pakiraamil korvis. Tal on elektriratas. Saabub vanem proua paljude pakkidega, tal on pambud ka esiratta küljes. Rattajalg on väändunud, mistõttu asetub ratas sellele toetudes veidralt külili. Tundub, et jalg saab pragada. Proua sehkendab edasi-tagasi ja jääb meie rattaid vahtima. Küsib, kas oleme Saksamaalt, sest mul on Canyoni ratas ja neid tehakse Saksamaal ja on head rattad. Tema on vändanud neli ja pool nädalat Flensburgist ja kavatseb minna Vaasani või kuhugi. Pahandab, et ratturid saavad praamile ja maha alles pärast autosid, et autojuhid käivitavad liiga vara mootori ja ratturid peavad tossu sisse hingama ja et Eestis on toiduainete käibemaks nii kõrge. Juust, mis Saksamaa Lidlis maksab kolm eurot, maksab Eesti Lidlis neli. 25% rohkem. See ei kõlba kuhugi. Proual on muidugi tuline õigus, aga kuidas on nii pahurana võimalik matkata? Matk koosneb ju peamiselt ebamugavustest.
Praamil kästakse rattad asetada külili. Saksa proua riputab oma kiivri mu sadula külge. Trepil oleme prouast kiiremad, aga ta leiab meid varsti üles, paneb oma telefoni meie laua juurde laadima, vaatab meie kohvitasse ja kaneelisaiu, pomiseb midagi söömisest ja kõnnib kempsu.
Laud on üldse taktikaliselt hästi valitud. Kui Kalle korraks eemaldub, läheneb nokatsiga poiss, tahab tooli peale ronida ja küsib siis, kas mind häirib, kui ta teleka mängima paneb. Nagu me polnud märganud pistikut, ei näinud me ka oma pea kohal rippuvat hiigelekraani. Vastan nõutult, et noh, me läheme siis teise lauda, aga saabub Kalle, kes teatab resoluutselt, et hurjuhh, mingit telekat siin ei vaadata. Poiss taganeb. Saksa proua tuleb oma telefoni nõutama.
Ratturite parv veereb maale ja jõuab üsna üksmeelselt Vartsala pargaseni. Pargime jälle kõik rivis, ülesõit läheb ruttu, vesi sillerdab kenasti ja saarestik jääb selja taha.
Hüüame saksa prouale „Viel Spaß!“ ja tuhiseme uhkelt mäest alla. Siis avastasime, et tahtsime ju koopaid vaatama minna, aga koopad on seal üleval. Väntame tagasi ja peame selgitama vastu tulevale saksa prouale, miks nii.
Jeremija koopad peavad olema. Eks see üks usureis ole. On mingit sorti kaitseala, kus Litoriinamere lained on end vastu maapinda hõõrunud, millest on maha jäänud muljetavaldavad kivilahmakad, mis on üksteise otsas nagu halvasti laotud tetris. Kaitstakse siin aga hoopis kividel kasvavaid õrnu taimi. Jeremija oli aga 18. sajandi külamees, kes kohalikke rootslasi jahtivad inglased valele teele juhatas ja ise kättemaksu eest koobastesse põgenes. Ei midagi pistmist piibliga.
Tuhiseme uuesti mäest alla, kus kohe algab Kustavi küla. On söögimaja. Söök kulub ära. Tandemratas ja punases naisterahvas on juba kohal. Sööme ahvenat, vaatame mööduvaid rattureid.
Minekusuunas kõrguvad valgetes ja lillades toonides rünkpilved. Punases elektriratas sõidab mööda, et meile mõne aja pärast teeäärse toiduputka juurest lehvitada. Jõuame järele saksa prouale, viipame ja loodame ta nüüd lõpuks maha raputada.
Pikad sillad ühendavad taas saari, jõuame Taivassalosse. Seal käime poes ja sööme jäätist. Nüüd on öömajani veel ainult natuke maad.
Ööbime vanas koolimajas. Kõigepealt tuleb vastu koer Nala ja toob palli. Vaatame maja, jutustame, läheme sauna. Sauna taga laulavad musträstad, õue kohal lendavad ja vidistavad suitsupääsukesed.
Vändatud 46 km.
Lisa kommentaar