Imeilus hommik. Päike paistab läbi hommikuuduste puuvõrade. Tuulevaikus.
Kõik teised magavad veel. Pean mõne hetke aru, kas minna raba peale,
aga kuna parimad päikesetõusu etteasted on seal ilmselt juba maha
mängitud ja lisaks on mul teatav tõrge iga astutava lisamillimeetri
suhtes, jään laua taha kohvi saatel hommikut nautima.
Skoorin enne lahkumist peotäie geelplaastreid, jätan Urmase-Küllikese hommikusööki lõpetama ja alustan läbi vaikse päikeselise Soomaa Oksa suunas vantsimist. Totaalne tuulevaikus. Sinine taevas. Niidetud heina lõhn. Mõned parmud. Vaarikad tee veerel. Palav.
Veedan tunnikese Oksa küüni juures. Lemmjõest on küll moodustunud midagi lombilaadset, aga ma siiski otsustan sinna mitte sisse ronida. Istun varjus ja püüan ära süüa kõik veel söömata toidu. Ja siis istun niisama. Küün on tühi, heina pole.
Siit on nüüd 11 km pulksirget teed. Nagu ei liigukski paigalt, selja taga sama pilt ja ees sama pilt. Kuraniidu loodusraja alguses parklas on Soomaa kaart. Ja siis tuleb mulle meelde küll, et tee läheb ju üle Raudna jõe Kuusekäära randumissilla juurest. Sinna on neli kilomeetrit. Need on ühed kiireimad kilomeetrid. Higi tilgub, silme ees terendab enese kaelani külma vette kastmise koht. Juba eemalt paistab kanuukäruga auto ja Algis. Veendunud, et ma ei kavatse kasutada Tõramaale jõudmiseks muud transporti peale oma jalgade, lubab minna ja panna jala sauna ukse vahele. Saan just ujumisriided selga, kui saabuvad Urmas ja Küllike. Mõtlesin, et nad sõitsid minust küüni juures istumise ajal mööda, aga nad tegid hoopis ekskursiooni. Sõitsid viidast mööda. Ujume. Istume sillal. Ujume veel. Raudna tähendab raudkülma vett. Minu meelest. Aga see on väga mõnus.
Viimased 5-6 kilomeetrit sirget teed Tõramaale. Vahetult enne on luht ja teetruup, mille alt niriseb pisike Tõramaa jõgi. Siin on saanud kanuuga üle tee sõita suurvee ajal ja kogu luht on olnud veeväli. Tundub uskumatu.
Tõramaal on kõigepealt Urmas ja Küllike, kelle ujumine on näljaseks teinud. Toast saavat Saku lätet. Saabki. Algiselt saab toidupaki. Ja kenalt neiult leti tagant lubaduse minna ja pesta ennast saunas, seada end saunas sisse ja nii kaks ööd järjest. Ja võib kasutada kööki söögitegemiseks. Lähen pesen, keedan köögis vett, skoorin tomati, kobin välja „oma" onni juurde laua taha õunapuu alla, söön. Algis niidab muru. Päike paistab. Pääsukesed pikeerivad ümber minu. Olen ilmselt sattunud matkajate paradiisi. Pesen ära kogu musta pesu. Riputan telgi kuivama, see on viimastel öödel kangesti kondentsi pealmise katte alla võtnud.
Kui Tillniidul tundsin end nagu suvitaja, siis homme olengi suvitaja. Varbad ja kannad kiidavad mind. Mõnevõrra murelikuks teeb Algise ennustus, et puhkepäev vähendab villide kandevõimet.
Skoorin enne lahkumist peotäie geelplaastreid, jätan Urmase-Küllikese hommikusööki lõpetama ja alustan läbi vaikse päikeselise Soomaa Oksa suunas vantsimist. Totaalne tuulevaikus. Sinine taevas. Niidetud heina lõhn. Mõned parmud. Vaarikad tee veerel. Palav.
Veedan tunnikese Oksa küüni juures. Lemmjõest on küll moodustunud midagi lombilaadset, aga ma siiski otsustan sinna mitte sisse ronida. Istun varjus ja püüan ära süüa kõik veel söömata toidu. Ja siis istun niisama. Küün on tühi, heina pole.
Siit on nüüd 11 km pulksirget teed. Nagu ei liigukski paigalt, selja taga sama pilt ja ees sama pilt. Kuraniidu loodusraja alguses parklas on Soomaa kaart. Ja siis tuleb mulle meelde küll, et tee läheb ju üle Raudna jõe Kuusekäära randumissilla juurest. Sinna on neli kilomeetrit. Need on ühed kiireimad kilomeetrid. Higi tilgub, silme ees terendab enese kaelani külma vette kastmise koht. Juba eemalt paistab kanuukäruga auto ja Algis. Veendunud, et ma ei kavatse kasutada Tõramaale jõudmiseks muud transporti peale oma jalgade, lubab minna ja panna jala sauna ukse vahele. Saan just ujumisriided selga, kui saabuvad Urmas ja Küllike. Mõtlesin, et nad sõitsid minust küüni juures istumise ajal mööda, aga nad tegid hoopis ekskursiooni. Sõitsid viidast mööda. Ujume. Istume sillal. Ujume veel. Raudna tähendab raudkülma vett. Minu meelest. Aga see on väga mõnus.
Viimased 5-6 kilomeetrit sirget teed Tõramaale. Vahetult enne on luht ja teetruup, mille alt niriseb pisike Tõramaa jõgi. Siin on saanud kanuuga üle tee sõita suurvee ajal ja kogu luht on olnud veeväli. Tundub uskumatu.
Tõramaal on kõigepealt Urmas ja Küllike, kelle ujumine on näljaseks teinud. Toast saavat Saku lätet. Saabki. Algiselt saab toidupaki. Ja kenalt neiult leti tagant lubaduse minna ja pesta ennast saunas, seada end saunas sisse ja nii kaks ööd järjest. Ja võib kasutada kööki söögitegemiseks. Lähen pesen, keedan köögis vett, skoorin tomati, kobin välja „oma" onni juurde laua taha õunapuu alla, söön. Algis niidab muru. Päike paistab. Pääsukesed pikeerivad ümber minu. Olen ilmselt sattunud matkajate paradiisi. Pesen ära kogu musta pesu. Riputan telgi kuivama, see on viimastel öödel kangesti kondentsi pealmise katte alla võtnud.
Kui Tillniidul tundsin end nagu suvitaja, siis homme olengi suvitaja. Varbad ja kannad kiidavad mind. Mõnevõrra murelikuks teeb Algise ennustus, et puhkepäev vähendab villide kandevõimet.
soovin jätkuvat matkalusti ja kiiret villide paranemist!
vanaema, on Jul 28, 2013 at 08:16PM
suvitamine, see mulle meeldib!
Kylliki, on Jul 28, 2013 at 09:40PM
Lisa kommentaar