9. päev, 31 km, Kellissaare-Hüpassaare

Kas on võimalik magada diskosaalis? Mõningal määral. Õhtul tulebki veel rahvast ja muusika keeratakse põhja. Möla ka. Ega mul pole kahjuks ka kuhugi minna. Jutt käib peamiselt sellest, milline auto kellelgi oli, on või saab olema ja kui täis keegi mingil üritusel on olnud. Soovin, et auto aku saaks tühjaks, et bensiin saaks otsa, et vihma hakkaks sadama, et tuleks kohalik kaitseliitlane ja laseks automaki sodiks, et nad kõik kääbikuteks muutuks... Keegi käib malbel häälel küll seltskonda noomimas, sest autoga on sõidetud mööda parkla piire tähistavatest kividest, aga olukord sellest ei muutu. Õnneks läheb valjema tümmiga auto kella kahe paiku ära ja Egoni autol on genekas p..ses ja laadimine ei toimi, mistõttu on muusikas pausid ja volüümi vähem.
Hommikul pool kuus sõidab üks auto mulle peaaegu telki ja Pearu Paulus tungib sisse. Telk peab küll suurepäraselt tuult ja vihma ja hoiab isegi sooja, aga disko vastu olen kaitsetu. Ja mõnedel inimestel on ilmselt aju asemel keedetud spagetid. Samas muidugi, minu ajupilt ootab alles ilmutuses, et selgitada välja, kas seal on põhk või saepuru. Kümne minuti pärast külastaja lahkub. Mina ja järgijäänud kaks kalameest naudime vaikust ja seda, et öine peoseltskond alles magab. Plats on suht lagane. Õhtul kuulsin nendesamade lagastajate kiitmist, et nii kena puhas koht.
Teibin jalad kinni ja asun läbi Kellissaare krossiradade teele. Ilmselt kannustab mind lootus saada Kurgjal värskeltküpsetatud leiba ja elektrit. Mets on vaikne, ilm sompus, aga soe. Tee on laineline. Palju vaarikaid, vähe pohli.
Mõni kilomeeter enne Kurgjat pöörab rada asfaltteele. Asfalt ei ole jalgadele hea.
Kurgjal kasutan kohvi ja kohupiimakooki ettekäändena seada ennast rehetoas kaheks tunniks mõnusalt sisse. Internet küll nende paksude palkseinte vahelt tuppa ei tungi, aga kirjutamise töö saan tehtud, niisamuti piltide eelsorteeri. Varustan ennast ka uue joogiveega, Lellest ostetu on otsakorral. Vahepeal on õues päike välja tulnud ja ilm läinud palavaks.
Kurgjal toimub miskine rahvaspordiüritus. Jooksjad rajal seltsis kepikõndijatega. Korraldajad püüavad mind ka kõndima meelitada, aga ma ei lähe liimile. Mul on oma asi ajada. Jooksurada kulgeb aga osaliselt mööda Sakala rada, mida kasutab ka RMK matkatee. Seega pean võistlejate eest aeg-ajalt rajalt põõsastesse hüppama. Ähivad ja higistavad, näost punased, inimesed leiutavad ikka erisuguseid meetodeid enda piinamiseks. Peagi rahvasportlased kaovad ja rada jõuab Saeveski metsaonni. On see vast vahva koht. Pisike punane maja jõe kaldal, sees puhas tuba, tualett ja köök, teisel korrusel magamisruum laua ja kolme laia lavatsiga, all laual päevik vendade Voitkade pildiga. Õuel suitseb lõke ja laual vedeleb kaks pussi. Internetti siia eriti ei ulatu. Küll aga ulatub nett veidi edasi asuva Kabelimäe lõkkekohani. Kena koht künkal.
Rada on siin armas metsavahetee, soe kerge mõnusa tuulega mets ümberringi. Koguneb ohtralt mustikasuhupanemise peatusi. Mustikad on siin suuremad kui Kõrvemaal. Ei pea rajalt kõrvalegi astuma.
Maltsaare puhkekohas saab jälgida elu metsas – vaateväljas müttavad kaks korilast. Teine neist uurib hiljem mu kulgemise kohta: miks mitte rattaga? miks üksi? Tosse enne taas jalgapanekut raputades lendab ühest välja pirakas mesilane. See oleks nüüd veel puudunud, mesilase nõelamine minu äravaevatud varvastesse. Üksiti rebin säärest välja värske puugi.
Luite lõkkekoht on tõepoolest kena, aga piknikust pikemaks siia siiski jääda ei taha. On tunne, nagu oleks sattunud keset palavat suvepäeva mere äärde liivaluidete vahele, ainult et merd ei ole kusagil näha.
Sakala rada lõpeb ära (jah, Jakobson käis seda mööda Viljandis „Sakalat" toimetamas), edasi lähen sinka-vonka metsavaheteid pidi viimased 10 pikka kilomeetrit Hüpassaarde. Mets paremal, mets vasakul, mina koos parmudega keskel. Eile plätudes käidud kilomeetrid annavad tunda. Viimaks ületan Soomaa piiri, peaaegu nagu oleks koju jõudnud.
Telkimiskohas on juba üks lastega pere, kes ei tea, et siit kusagilt vett saaks. Või siis saab vett laukast, aga laukad on „päris kaugel“. Nojah, Oandu on päris kaugel. Liipan rappa, pole ju selles rabaosas varem käinud kah. Päike kuldab parasjagu kõik üle, rabarohu ja miniatuursed jändrikud männid. Juba esimese lauka juurde on keegi paigaldanud paar lauda ja saan vee sealt kätte. Lisaks improviseeritud pesu laudteel. Ei jaksa otsima minna, kas mõnda laukasse on tekitatud ka ujumisvõimalus (pärast selgub, et on), vaid vean oma tulitavad tallad laagrisse tagasi. Vahepeal on saabunud kaks jalgratturit, kes pakuvad õlut ja on muidu mõnusad. Alustasid Altjalt jala ja jätkasid Paunkülast ratastega. Juttu jätkub kauemaks.