11. päev, 35,9 km, Tõramaa-Kopra tare

Taas ärkamine kella kuuest. Väljas on hea matkailm, pilves, aga soe. Tibutab, ei tibuta. Ees on 8 km Lätti ja sealt umbes sada kilomeetrit Läti piirile, nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla. Läti vaatetorni juures on kaks lõbusat jutukat neidu omapärase teravatipulise telgiga. Tulevad Iklast ja jalutavad kuni Kurgjani. Üks neist on matkarada juba eelmisel aastal läbinud. Vahetame infot raja, ööbimispaikade, veevõtuvõimaluste, ujumiskohtade, pika varrega lusika, parmude ja kaasmatkajate kohta. Torn on suletud ja seega seda, kas Riia paistab, kontrollida ei saa. Möödub väiksemat sorti vihmasabin. Paar snäkki manustatud, vantsin edasi. Enne Pertlimetsa asendub sirge tee käänulisega. Jalg ei tee vahet, aga silmale kenam vaadata.
Nagu lubatud, on veidi enne laagripaika ilusti niidetud muruplatsiga majapidamine, kust ilmselt õnnestuks endale vesi välja rääkida, kui oleks tahtmine siin ööbida. Laagriplats ise on armas, lausa kahju, et siia ei kavatse jääda. Seljatoega istmed, katusega lõkkease ja murune-samblane pehme telkimiskoht. Ainult prügikasti ei hakka kusagil silma (manuaal räägib prügikastidest lausa mitmuses). See-eest leian tolle pika varrega lusika. Anne (?), võta ühendust, saad oma lusika kätte! :)
Järgnevad mõned kurvilised ja paljud kurvideta teelõigud. Vahele ka Halliste jões ujumist. Üle jõe viiva silla otsa juures olen mingil puhul kanuutades süüa keetnud. Ei suuda aga meenutada, miks nii kummalises kohas.
Enne Oissaare küla jõuab mulle järgi vanem mees jalgrattal ja pakub seltskondliku mölisemise teenust, nagu ta ise seda nimetab. On seda juba varem pakkunud minu järel tulevale noormehele, kes alustas kaksi, aga jätkab üksi. Mõõdame Eestimaad. Vanamees läbib matkateed jalgrattal ja kahes osas, esimene osa on tehtud. On vist kõik Eesti metsad elu jooksul läbi kolanud. Pajatab muuhulgas kolmest jalgratastel naisterahvast, kes igas veekogus ujuvad, noormeestest, kes tahavad raja läbi teha 9 päevaga, ja matkamisest Norras. Oissaare külla jõudes õigustab ennast minu kilesse pakitud olek ja tükk aega ringi keerelnud pilv laseb vee valla. Küla viimases majas pidavat hommikul kohatud neidude sõnul olema iseäranis joogiveelahke pererahvas ja Kopra tare juures mitte eriti kena välimusega vesi. Üllatuslikult aga ei tulegi majja siseneda. Värava kõrval on kolm suurt veepotsikut kirjaga „Värske joogivesi, palun, võta!", kõrval kast punaseid õunu. Lillepostamendiga tervitatakse postiljoni. Heldeke, eriti ebatüüpilised eestlased. Suu venib kõrvuni. Tühjendan ühest potsikust poole omale veekotti ja saadan maja poole häid soove. Aitäh, Karulaane talu!
Vanamees väntab Kopra tare suunas minema, et seal vihma lõppu oodata ja veidi kuivada. Vean end nüüdseks juba valusatel taldadel talle järele.
Kopra tare juures on hetkeline segadus, sest see asub pisut edasi ja teisel pool teed kui GPS arvab. On tõesti majake saarel ja sillaalusel veel ei tundu pealiskaudsel vaatlusel midagi häda olevat. Korstnast tõuseb suitsu, tore. Avan ukse, sees istubki üks mees lõkke taga, aga see pole see mees. Lõkke kumale vaatamata on sees peaaegu pime. Astu aga sisse, julgustatakse. Tanel on Kilingi-Nõmme mees, tuli jalgrattal, akusid laadima. Ütleb endal ajatajuga probleeme olevat ja mõnikord ka skisofreeniaga. Aahah, seepärast too jalgrattal vanamees nii kiiresti kuivaski. Tanel pajatab veel ühest ja teisest, näitab seinal enda nikerdatud krutsifiksi ja kiidab, et koristas majakese ennist ära, põrandal olid klaasikillud. Talle ei meeldi läbustajad. Tunneb huvi ruunide vastu, käib neid mõnikord metsas kividele uuristamas. Jah, ja siis on need kivid pärast muinsuskaitse all. Tal on kõht tühi, loovutan näkileiba ja ühe müslibatooni, siis aga selgub, et tal kodus külmkapis vorsti ja muud ka. Õnneks taipab tüüp, et ma siiski ei ole vaimustunud mõttest temaga koos siin hommikuni mediteerida, võtab vihmavahet kasutades nurga tagant jalgratta, soovib mulle kena õhtut ja lahkub. Tungivalt soovitades mul homme tema juurest kaevuvett võtta.
Teen süüa. Vihm jääb korraks järgi. Tuleb auto koera ja kahe naisterahvaga. Teevad veidi pardihäält ja sõidavad siis jälle ära.
Mõtlen, kas peaks enda magamisaseme kohale telgist baldahiini ehitama või mitte. Tare tilgub kenasti läbi, eriti akna poolt küljest. Äike jõurab vahelduva eduga, käib ka eriti kõvasid kõmakaid. Siin oleks päris hubane, kui ei tilguks.