Hommikusöök hotelli aias sujub mõnusa muusika saatel.
Kohe hotelli ukse
ees istume taas ratta selga ja võtame suuna põhja poole.
Tõusud ja laskumised nagu ikka. Vahepeal on teetööd ja palju tolmu. Ja siis
pakub mu kõrval sõitev motikamees, et veab mind edasi. Keeldun
viisakalt. Eile sõitis mul vahepeal tükk aega kõrval lõbus neiu, kes
esiti ütles midagi vietnami keeles ja pärast möödumist piidles veel
pikalt tahavaatepeeglist.
Läbime palava tasandiku ja saame keskpäevaks sõidetud ca 40 km. Lõunaks on luise angerja asemel vahelduse mõttes bambus, millel luid ei ole. Ülejäänud menüü on sama.
Pärast lõunat laseme rattad autosse panna, sest õhtuks peaksime jõudma vihmametsa. Kui rattaga sõidame, jõuame sinna just selleks ajaks, kui pimedaks läheb. Tahaks aga juba kaua lubatud metsa valges näha ja külade asemel pigem seal rattaga sõita.
Peagi lõppevad aga meie mõningaseks meelehärmiks külad ja hakkavad vaadete moodi mäed, jõgi ja hoopis pisemad külad, st pigem üksikud majad puude vahel. Vot siin oleks võinud hoopis rattasõitu alustada hommikuse jupi asemel. Siinkandis on popp kivikatus, isegi kui maja selle katuse all pigem kuuri või punutud korvi meenutab.
Rattasõidu algus tähendab karmi käänulist tõusu, aga see-eest suurepäraseid vaateid. Liiklust peaaegu enam pole. Tõusu tasuks on laskumimine, kus küll asfalt peagi asendub kruusaga ja siis on keset kurvi mingi tola oma vesipühvlitega. Adrenaliini kogu raha eest. Eriti julgustavalt mõjub märk "700 m 10% tõusu".
Giid võiks saada auhinna kõige igavamate ja suurima prügikontsentratsiooniga peatuskohtade valikul. Hakkame tegema isetegevust.
Teisel pool mäeahelikku on pilv, mille sisse me peagi pea ees põrutame. Õhk on niiske, mäed maaliliselt pilvedesse mähkunud, tee kõrval metsas siristab ja vidistab keegi. Edasi saab pilvest valge tihe udu. Ja vett on õhus rohkem kui mugav oleks. Kiivri serva küljes on tilk, mis aeg-ajalt põlvele kukub. Ja rattaraamile langeb kajakakaka. Trikk on mitte olla valel ajal vales kohas. Annavad tunda puuduvad porilauad. Ja hakkab külm, sest laskumine ei ole just eriline kalorikulutaja. Pidurid meenutavad pigem švammi ja proovivad vilet üles võtta. Järsk libe laskumine tihenevas hämaruses on ilmselt mingi moodne enesepiinamisviis. Kui vastutuleva veoauto valguses eessõitjat enam üldse näha ei ole, nõume autole kolimist. Rattasõitu mägedes tuli ca 20 km.
Peame jõudma Phuoc Soni või siis Kham Duci nimelisse kohta. Jõuame. Pimedas muidugi. Saame mingi vipp-toa, kuhu hotellineiu asub sääsevõrku installeerima. Üritus jääb kuidagi poolikuks ja kasutame püstiaetud poste ja võrku pesukuivatusnöörina. Hiljem silmame siiski ka paari sääske. Õhtusöögi ajal saab meie häppening osaliselt likvideeritud.
Külli soovitusel ronin kuuma vanni, aga kuuma vett jätkub paraku ainult vanni põhja peale, millel oleva vee sisse ma siis oma erinevaid kehaosi kasta üritan. Kuumaveeallikas Tian Shani mäestikus oli kuidagi asisem :D Kui ilm kavatseb edasi selline olla, siis peaks tegelikult minema otse Hanoisse ja sealt Laosesse sooja põgenema. Laoses on 32 kraadi.
Hotellis süüa ei anta, jalutame tibutavas ilmas mingi söögikohani, kus saab tavapärast toitu. Kala on seekord täitsa hea. Kalakastme tõstab Külli paraku minu nina ette, kus see siis terve einestamise aja haiseb.
Läbime palava tasandiku ja saame keskpäevaks sõidetud ca 40 km. Lõunaks on luise angerja asemel vahelduse mõttes bambus, millel luid ei ole. Ülejäänud menüü on sama.
Pärast lõunat laseme rattad autosse panna, sest õhtuks peaksime jõudma vihmametsa. Kui rattaga sõidame, jõuame sinna just selleks ajaks, kui pimedaks läheb. Tahaks aga juba kaua lubatud metsa valges näha ja külade asemel pigem seal rattaga sõita.
Peagi lõppevad aga meie mõningaseks meelehärmiks külad ja hakkavad vaadete moodi mäed, jõgi ja hoopis pisemad külad, st pigem üksikud majad puude vahel. Vot siin oleks võinud hoopis rattasõitu alustada hommikuse jupi asemel. Siinkandis on popp kivikatus, isegi kui maja selle katuse all pigem kuuri või punutud korvi meenutab.
Rattasõidu algus tähendab karmi käänulist tõusu, aga see-eest suurepäraseid vaateid. Liiklust peaaegu enam pole. Tõusu tasuks on laskumimine, kus küll asfalt peagi asendub kruusaga ja siis on keset kurvi mingi tola oma vesipühvlitega. Adrenaliini kogu raha eest. Eriti julgustavalt mõjub märk "700 m 10% tõusu".
Giid võiks saada auhinna kõige igavamate ja suurima prügikontsentratsiooniga peatuskohtade valikul. Hakkame tegema isetegevust.
Teisel pool mäeahelikku on pilv, mille sisse me peagi pea ees põrutame. Õhk on niiske, mäed maaliliselt pilvedesse mähkunud, tee kõrval metsas siristab ja vidistab keegi. Edasi saab pilvest valge tihe udu. Ja vett on õhus rohkem kui mugav oleks. Kiivri serva küljes on tilk, mis aeg-ajalt põlvele kukub. Ja rattaraamile langeb kajakakaka. Trikk on mitte olla valel ajal vales kohas. Annavad tunda puuduvad porilauad. Ja hakkab külm, sest laskumine ei ole just eriline kalorikulutaja. Pidurid meenutavad pigem švammi ja proovivad vilet üles võtta. Järsk libe laskumine tihenevas hämaruses on ilmselt mingi moodne enesepiinamisviis. Kui vastutuleva veoauto valguses eessõitjat enam üldse näha ei ole, nõume autole kolimist. Rattasõitu mägedes tuli ca 20 km.
Peame jõudma Phuoc Soni või siis Kham Duci nimelisse kohta. Jõuame. Pimedas muidugi. Saame mingi vipp-toa, kuhu hotellineiu asub sääsevõrku installeerima. Üritus jääb kuidagi poolikuks ja kasutame püstiaetud poste ja võrku pesukuivatusnöörina. Hiljem silmame siiski ka paari sääske. Õhtusöögi ajal saab meie häppening osaliselt likvideeritud.
Külli soovitusel ronin kuuma vanni, aga kuuma vett jätkub paraku ainult vanni põhja peale, millel oleva vee sisse ma siis oma erinevaid kehaosi kasta üritan. Kuumaveeallikas Tian Shani mäestikus oli kuidagi asisem :D Kui ilm kavatseb edasi selline olla, siis peaks tegelikult minema otse Hanoisse ja sealt Laosesse sooja põgenema. Laoses on 32 kraadi.
Hotellis süüa ei anta, jalutame tibutavas ilmas mingi söögikohani, kus saab tavapärast toitu. Kala on seekord täitsa hea. Kalakastme tõstab Külli paraku minu nina ette, kus see siis terve einestamise aja haiseb.
Lisa kommentaar