Hommikul ei saja. Eriti.
Natuke tibutab. Aga õnneks pole kuigi külm.
Söön vietnami hommikusöögi ehk nuudlisupi (mida on muidugi võimalik süüa
pulkadega).
Rattale. Tibutab. Tee on märg. Mis kõik kokku tähendab, et umbes 500 meetri pärast oleme täielikud sopakäiad. Täna tundub laskumisi olevat mõnevõrra rohkem kui tõuse. Esirattalt kerkiv purskaev, mis eile oli puhta veega, koosneb täna sopatükkidest. Üritan neile mitte sisse sõita.
Mäed on aga maaliliselt pilve pakitud. Lähemal on lopsakas rohelus, eemal üksikud puud udust välja vaatamas ja põõsad siristavad. See on just see pilt, mis minu jaoks assotsieerub sõnaga "Vietnam". Mudane vaataja on tavaliselt küll kaadrist väljas. Aga eks igal vaatel ole oma hind.
Kohati asfalt kaob ja sõidame läikivasse tumepruuni mutta. Tee koosneb peamiselt lompidest ja kividest.
Aeg-ajalt on ka mõned majad. Inimesed, kes majade ümber toimetavad, on mõnest Vietnami 45-st vähemusrahvusest. Mõned näod talletuvad kõvakettale. Näiteks Vietnami sõja aegse kiivriga mees, kes pea põõsast välja pistab ja asjalikult “hello” ütleb. Või imikut kirju rätiga seljal kandev lapseohtu neiu, kes tõsiselt noogutab. Mägilaste sõbralikkus on põhjamaiselt tõsine.
Kohati vihmaks paisunud tibutamine lakkab, eemal on tuvastatav isegi paar kildu sinist taevast. Vinh asub riideid seljast koorima. Ma otsustan, et need, mis all, jäägu parem puhtaks. Õige mõte, sest peagi lärtsatame punasesse mutta. Hmm, seda värvi tossude peal veel ei olnudki. Siiani olid ilmetud halli poriga kaetud tossud, nüüd sai neile lõbusad punased täpid peale.
Asustus tiheneb, mäed liiguvad kaugemale. Päike tuleb välja ja ainult selja taga on pilvedes tumesinine mets.
Poole kaheteist ajal peame rattasõidu lõpetama, et jõuda veel süüa ja kella poole kaheks Hoi Anist Huesse minevale bussile, mille pileti reisifirma filiaal on meie jaoks ära ostnud. Lõuna on nagu ikka, meeldivaks lisandiks arbuus.
Rattaga tuli täna ca 40 km. Sõit Hoi Anini kulgeb läbi riisipõldude, värviliste väikeste majade vahel. Hoi Anis tuvastan auto aknast templi, mida kaks aastat tagasi pildistasin ja siis ongi aega ainult niipalju, et Huaniga hüvasti jätta, Vinhile bussipileti raha anda ja liikuvale bussile hüpata. Saame bussiputka mehe käest pragada ka, et buss on meie pärast nüüd 10 minutit väljumisega hiljaks jäänud. Ei jõua talle öelda, mida ma aasia täpsusest arvan.
Hoi Anist Huesse on 120 km. Siit alates kulgeme põhja poole sellest joonest, milleni kaks aastat tagasi jõudsime. Tee keerutab kord udustes metsastes mägedes, kord silmapiirini ulatuvate riisipõldude vahel. Silmapiir on küll maani rippuva pilve tõttu päris lähedal. Vahepeal näidatakse ka merd ja vahuseid laineid. Ja on täitsa olemas raudtee.
Huesse jõudes ongi veel valge. Eirame bussi ründavaid hotellipoisse ja suundume Le Loile – jõe ääres olev tänav, millel paar hotelli sihikule võetud. Esimene valik sobib, omanikuks peaks olema ülikooli keelelektoraadi pea. Kõik särab puhtusest, nagu lubatud.
Teen vannitoast aurusauna, siis anname 3 kilo riideid pesusse ja sebime homseks paadi. Paat päevaks maksab ainult 15 dollarit, mitte 30 nagu raamatus. Konkurents turistidele on siin kõva.
Soetan omale kilejope, sest päevase soojuse mõjul ei tundu mõte Hoa Lu ja Halongi laht vahele jätta, enam nii ahvatlev. Saan apteegist ka šampooni.
Sööme vahelduseks toas, puust laudade taga. Pulgad on metallist. Suudame vastu panna kiusatusele demonstreerida teistele turistidele äsjanähtud kohalikke kombeid ja kogu praht laua alla loopida. Kõik kubiseb valgetest.
Rattale. Tibutab. Tee on märg. Mis kõik kokku tähendab, et umbes 500 meetri pärast oleme täielikud sopakäiad. Täna tundub laskumisi olevat mõnevõrra rohkem kui tõuse. Esirattalt kerkiv purskaev, mis eile oli puhta veega, koosneb täna sopatükkidest. Üritan neile mitte sisse sõita.
Mäed on aga maaliliselt pilve pakitud. Lähemal on lopsakas rohelus, eemal üksikud puud udust välja vaatamas ja põõsad siristavad. See on just see pilt, mis minu jaoks assotsieerub sõnaga "Vietnam". Mudane vaataja on tavaliselt küll kaadrist väljas. Aga eks igal vaatel ole oma hind.
Kohati asfalt kaob ja sõidame läikivasse tumepruuni mutta. Tee koosneb peamiselt lompidest ja kividest.
Aeg-ajalt on ka mõned majad. Inimesed, kes majade ümber toimetavad, on mõnest Vietnami 45-st vähemusrahvusest. Mõned näod talletuvad kõvakettale. Näiteks Vietnami sõja aegse kiivriga mees, kes pea põõsast välja pistab ja asjalikult “hello” ütleb. Või imikut kirju rätiga seljal kandev lapseohtu neiu, kes tõsiselt noogutab. Mägilaste sõbralikkus on põhjamaiselt tõsine.
Kohati vihmaks paisunud tibutamine lakkab, eemal on tuvastatav isegi paar kildu sinist taevast. Vinh asub riideid seljast koorima. Ma otsustan, et need, mis all, jäägu parem puhtaks. Õige mõte, sest peagi lärtsatame punasesse mutta. Hmm, seda värvi tossude peal veel ei olnudki. Siiani olid ilmetud halli poriga kaetud tossud, nüüd sai neile lõbusad punased täpid peale.
Asustus tiheneb, mäed liiguvad kaugemale. Päike tuleb välja ja ainult selja taga on pilvedes tumesinine mets.
Poole kaheteist ajal peame rattasõidu lõpetama, et jõuda veel süüa ja kella poole kaheks Hoi Anist Huesse minevale bussile, mille pileti reisifirma filiaal on meie jaoks ära ostnud. Lõuna on nagu ikka, meeldivaks lisandiks arbuus.
Rattaga tuli täna ca 40 km. Sõit Hoi Anini kulgeb läbi riisipõldude, värviliste väikeste majade vahel. Hoi Anis tuvastan auto aknast templi, mida kaks aastat tagasi pildistasin ja siis ongi aega ainult niipalju, et Huaniga hüvasti jätta, Vinhile bussipileti raha anda ja liikuvale bussile hüpata. Saame bussiputka mehe käest pragada ka, et buss on meie pärast nüüd 10 minutit väljumisega hiljaks jäänud. Ei jõua talle öelda, mida ma aasia täpsusest arvan.
Hoi Anist Huesse on 120 km. Siit alates kulgeme põhja poole sellest joonest, milleni kaks aastat tagasi jõudsime. Tee keerutab kord udustes metsastes mägedes, kord silmapiirini ulatuvate riisipõldude vahel. Silmapiir on küll maani rippuva pilve tõttu päris lähedal. Vahepeal näidatakse ka merd ja vahuseid laineid. Ja on täitsa olemas raudtee.
Huesse jõudes ongi veel valge. Eirame bussi ründavaid hotellipoisse ja suundume Le Loile – jõe ääres olev tänav, millel paar hotelli sihikule võetud. Esimene valik sobib, omanikuks peaks olema ülikooli keelelektoraadi pea. Kõik särab puhtusest, nagu lubatud.
Teen vannitoast aurusauna, siis anname 3 kilo riideid pesusse ja sebime homseks paadi. Paat päevaks maksab ainult 15 dollarit, mitte 30 nagu raamatus. Konkurents turistidele on siin kõva.
Soetan omale kilejope, sest päevase soojuse mõjul ei tundu mõte Hoa Lu ja Halongi laht vahele jätta, enam nii ahvatlev. Saan apteegist ka šampooni.
Sööme vahelduseks toas, puust laudade taga. Pulgad on metallist. Suudame vastu panna kiusatusele demonstreerida teistele turistidele äsjanähtud kohalikke kombeid ja kogu praht laua alla loopida. Kõik kubiseb valgetest.
Šampoon on sul selle reisi kinnisidee, ma vaatan :PMis selle mütsiga on? Narri meest, mitte mehe mütsi! St naist. nipitiri, on Jan 20, 2011 at 11:23AM
Meil muid uudiseid ei ole, kui et mamma leidis täna linnusöögimajast mingi nina, mille küljes oli hobune. Globaalse tähtsusega uudistest on täna kõige põletavam teema Evelin Ilvese müts. Grete, on Jan 19, 2011 at 05:52PM
Lisa kommentaar