kosk

Loss-muuseumis säilitatakse muuhulgas Pha Bangi, mis on eriti püha buddhakuju ja mille järgi on linn ka nime saanud. Luang Phabang tähendab Suurt Pha Bangi. Millise valitseja käes see kuju on, on üksiti ka õigustatud riiki valitsema. Kaks korda on taid selle Laosest sisse vehkinud ja jälle tagasi andnud. Praegu liikleb kuulujutt, et muuseumis väljasolev kuju pole originaal, vaid koopia ja originaal anti kunagi abi eest venelastele. Lao kultuuri eksperdid näevad selles kuulduses rahva kahtlemist võimu legitiimsuses.
Kuju on täitsa olemas, üllatavalt väike ja vaadata saab eemalt läbi võre.
Veel on näha suur valik pronkstrumme, millel on toredad linnud ja konnad, koomiks-järjejutt prints Wesantara elust, pisut kuningapere mööblit (kuninga voodi näeb mõnus välja) ja terve virn vanu templitest päästetud buddhakujusid. Kuningakroon meenutab võlurimütsi. Veel saab näha kuningapere vanu ameerika autosid ja fotonäitust noviitsidest.
Ilm on taas pilves ja suht jahe. Võtame siiski tuk-tuki viimaks meid Khuang Si koseni. Tee käib vinka-vonka läbi metsa ja üksikute külade.
Kose juures elavad viis karu, kellest üks ennast võrkkiiges rulli on keeranud.
Esmamulje vesinähtusest: olen liiga palju looduses käinud, et vaimustuda üksteist kose taustal pildistavatest pensionäridest; see on midagi neile, kes üksi metsa minna ei julge; aiapurskaev. Leiame raja, mis viib kose kõrvalt järsult üles. Üleval rada lõpeb, miska jätan plätud maha ja ronin vette. Mööda libedaid kive edasi turnides avaneb kõhedavõitu, aga võimas vaade üle kaljuääre alla, kuhu vesi kukub. Üle jõe, jätkub rada metsas ja mõne aja pärast on jälle lombid. Üsna talla all hakkab konn krooksuma. Jõuan järgmise vaatekohani ja otsustan minna tagasi plätusid otsima. Poolel teel saabub Külli, kaks paari jalanõusid näpus. Manustame kaasavõetud puuviljad, ajame segadusse oma kaaslasi otsiva roosade prillidega poisi ja laskume alla tagasi. Ilm läheb soojemaks. Otsustame siiski vette ronida ja korraldame fotosessiooni. Vesi on täitsa erksinine. Kosk on ennast rehabiliteerinud.
Toidame parklas pisut kohalikke koeri ja sõidame linna tagasi. Päike tuleb välja ja elu kohe hulga soojem.
Külli läheb massaaži ja ma ei oskagi kohe ootamatult kaelasadanud vaba ajaga midagi peale hakata. Millegi tegemiseks liiga vähe ja mittemidagitegemiseks liiga palju. Longin ringi mööda kõrvaltänavaid, kus lapsed palli mängivad, jõuan hääle järgi orienteerudes gongi taguvate noviitsideni ja istun pisut senitundmatu nimega templis, kus kolm vana naist madalal häälel palvet jorutavad. Ja ongi tund aega läinud.
Luang Phabangi lõpuõhtu puhul peatume hotelli läheduses valgete linadega restoranis. Teenindajaid on vähemalt tosin. Külli püüab neid kokku lugeda, aga molekulidele omane pidev ja kaootiline liikumine ei võimalda kindlale tulemusele jõuda. Selles restoranis on neid õpetatud pidevalt küsimas käima, kas kõik on ok või tahetakse veel midagi. Ise hakkavad nad seejuures tavaliselt natuke itsitama, nagu teenindavad laod ka mujal seda teevad. Vein on üllatavalt hea. Saabub suur seltskond käratsevaid hispaanlasi, kellest üks püüab poisse laua ümbert peletada nagu kärbseid. Itsitame poistega võidu, võibolla seetõttu on minu magutoidu taldriku äärele tuhksuhkru sisse joonistatud naerunägu :)