perifeeriasse

Xaignabouli, millel on vähemalt tosin eri kirjapilti ladina tähestikus, peaks kuulu järgi olema Laose kõige vähem arenenud piirkond, kuhu turismiinfrastruktuur arvatavasti jõuab kõige suurema hilinemisega. Mis kõlab ahvatlevalt.
Teoreetiliselt on võimalik kulgeda Luang Phabangist Vientianesse Mekongi mööda. Praktikas võtab see tunduvalt kauem kui maismaatransport, on ohtlik madala veeseisu ja kärestike tõttu, maksab kordades rohkem ja orgunn on ülimalt keeruline. Seega püüame pääseda maad mööda Paklaisse, kust peaks olema paadiühendus pealinna.
Hommikul astun meie hotellitoa rõdule ja Luang Phabangi udusesse hommikusse just siis, kui all tänaval möödub munkade rodu. Munkade igahommikune almustekogumine on üritus, mida olen teadlikult vältinud, sest olen liiga palju lugenud sellest, kui ebaviisakalt turistid ennast seal üleval peavad. Nüüd asun siiski sobimatult munkade pea kohal.
Jõuame kottidega alla, kui nurga taha kaob järgmine oranž rivi ja eemalt paistab uus. Otsustan anda munkadele oma Vietnamist pärit rohelise tee. Loodetavasti nad joovad jääteed, Ladakhi noviitsid jõid spraiti ja kokakoolat. Vastu nad selle igatahes võtavad. Ehk saab karma nüüd natuke parem.
Hotellimees aitab tukijuhiga hinda allapoole kaubelda ja sõidame bussijaama. Minu mõningaseks pettumuseks läheb Xaignaboulisse songtao asemel täiesti korralik suur buss. Songtao ehk tõlkes "kaks rida" on kaubikust ümberehitatud transpordivahend, mille kastis kaks pinki, küljed ja tagumine osa on lahtised. Istutakse näod vastamisi ja tolmu peaks olema piisavalt.
Sööme suppi. Buss väljub 20 minutit ettenähtust varem. Bussijaamas on orgunn selline, et piletit ostes pannakse nimi kirja ja siis enne bussi väljumist vaadatakse üle, kas kõik on peal. Nii saabki varem välja sõita. Parimad kohad saavad varem kohalejõudvad reisijad, mille tõttu on kõik varakult kohal.
Linnast väljas hakkab mürinal loodus. Paremal pool on pilvedes mäed, vasakul ilmuvad nähtavale karstilised künkad sinise taeva taustal, mille vahel lehvivad valged pilveräbalad nagu mõnel muinasmaal. Mägede vahel on riisipõllud, aga enamus loodust on täiesti taltsutamata moega. Siia vist ameeriklaste lauspommitamine enam ei ulatunud?
Külad on lahedad. Väiksemates rookatusega majad vaiadel, suuremates kahekordsed puust või kivist elamised nikerdatud rõdupiirete ja trepikäsipuudega. Prügi on väga vähe. Mitte et seda üldse ei oleks, aga võrreldes Vietnamiga on silmapaistvalt puhas. Lisaks esinevad haljastatud aiad.
Osa metsa on sügisevärvides kirju. Buss roomab teosammul mäest üles, jäädes vahepeal peaaegu seisma. Laskumisel kärssavad pidurid. Tolm on bussis ka olemas, aga pooltki mitte nii hull kui Zanskaris. Väljas on igatahes hullem, kümmekond meetrit kummalgi pool teed on kõik kaetud ebaühtlase punaka kihiga.
Ületame jõe kipaka praamiga ja soetame rõõmsate pirukamüüjate käest rasvaseid pontšikuid.
Bussijaam Xaignabouris on mitu maad linnast väljas. Linna sõidetakse tuk-tukiga. Esimesed laokeelsed katsetused toovad selguse tukisõidu hinna osas ja viivad meid hotellini. Juht küll muretseb kui ca 100 meetrit enne hotelli koos ühe soliidse papiga välja ronime, mitte ei lase ennast ukse ette sõidutada.
Satume ilmselt riiklikku hotelli. Hiigelsuur, olemas kõik mugavused ehk siis 2 rätikut inimese kohta, tualettpaber ja rõdu.
Rõdult näeme kahte valget jalgratastega paremale poole sõitmas. Püüame tulutult ka ise rattaid leida. Leiame turismiinfo, mille töötaja on aga läinud Paklaisse. Üle jõe paistab mingine rohelus, seame sammud sinnapoole. Kõigepealt pistame varbad vette, siis võtame ette võseriku-uuringud. Leiame pusklevad vasikad koos karjusepiigaga, parve eri värvi liblikaid, mis on suured nagu kajakad, kookose- ja banaanipuid ning miskiseid suuri hästi lõhnavaid lilli (ööviiul?). Lehed langevad kolinal.
Võserik põhjalikult tudeeritud, läheme üle jõe paistvasse restorani. Seal on pidulikult kaetud lauad ja iga inimese kohta pudel õlut. Saabuvatest pidustustest hoolimata ei aeta meid minema, vaid püütakse kinni ja küpsetatakse meile üks kana. Üks ettekandjatest vaatab küll pisut etteheitva moega, kuidas kaks naisterahvast päise päeva ajal õlut joovad. Vastaskaldal kastetakse peenramaad. Oskan küsida "veetuba".
Pärast sööki patseerime mööda tänavaid. Kohalikud tervitavad meid rõõmsalt, majad on ilusate aedadega, leiame kaks sularahaautomaati. Neli aastat vana reisijuhi järgi Laoses sularahaautomaate ei ole.
Õhtul toas korraldame mandariini- ja küpsisepikniku.
Lõpuks ometi oleme suutnud sakslased ja prantslased maha raputada.