Üldiselt ma ei usu enam, et see pagana Vietnami raudtee üldse olemas on... Või siis tuleb kolmas katse.
Rongi
väljumisaeg on 2:12 öösel, tund varem tuleb juhendi järgi jaamas olla.
Toogume hotellis kuni kella üheni ja palume siis endale takso tellida.
Hotellipoiss ronib välja fuajee põrandale installeeritud sääsevõrgu alt.
Tänava otsa jõudes pakub mööduv noormees, et kutsub meile takso. Aga
kahte taksot pole meil vaja. Taksosõit on odavam kui jalgrattamees.
Jaamas on juba terve kari inimesi, üks tädi magab oma kastide otsas. Midagi ei toimu. Poole tunni pärast öeldakse midagi valjuhääldist ja kõik hakkavad sebima. Rivistutakse ukse juurde. Meile ütleb piletit vaatav mees, et vara veel, praegu läheb Saigoni rong.
Istume uksele lähemale ja pälvime ühe mehe tähelepanu, kellel on ilmselt igav. Igatahes uurib ta, kust pärit oleme ja teatab, et õppis aastatel 1984-1985 Moskvas. Eestit seega teab. Praegu tegeleb muusikariistade impordiga, on toonud sisse ka Estonia klavereid. On palju reisinud nii Euroopas kui ka Aasias. Elab Hanois ja soovitab seal hotelli. Helistab ka kohe ja uurib, kas vaba tuba on. Parasjagu pole, aga pärast keskpäeva tasuvat uuesti proovida.
Kell on juba kahtlaselt palju, aga meid ukse juurde ei kamandata. Lõpuks ütleb valjuhääldi midagi ja selgub, et raudteel on mingi jama ja rong jõuab alles kella kuueks hommikul. Ja natukese aja pärast teatatakse, et kell kaksteist on lootust. Hanoi mees ütleb, et läheb taksoga kuhugi 10 kilomeetri kaugusele, kust saab autoga edasi. Kas tahame kaasa tulla. Nojah, midagi targemat nagunii teha pole. Krt teab, kas ka kell 12 siit midagi kuhugi minema hakkab. Müüme piletid kassasse tagasi, saame suure hunniku planeerimatut raha. Kah võimalus krediitkaardilt raha välja võtta.
Natuke aega käib mingi sebimine, siis istume taksosse ja sõidame tundmatus suunas. Sihtpunkt osutub olevat kiirtee linnast väljas, kus mees Hanoist palub meil istuda putka juures vihmavarjus, valvata kotte ja hakkab ise... rekkasid hääletama. Ahah. Nojah. Kell kolm öösel, vihmas, kolmekesi, suure hulga pagasiga - ei ole just kõige lootusrikkam komplekt hääletamiseks. Hanoi mehel on neli kotti. Ükski auto seisma ei jää. Lõpuks peatub buss ja vudime üle pimeda kiirtee selle suunas. Hakkab hinnakauplemine ja ilmselt lõi valgete ilmumine valgusvihku hinna üles, sest Hanoi mees lööb päris vihaselt käega ja jalutab eemale. Hulga sebimise ja kisa järel pääseme siiski bussi, kus on meie auks teises reas kaks kohta vabastatud. Põrandal on mingid pehmed asjad. Padjad? Astume neile peale, sest mujale astuda ei ole. Maandun istmele, seljakott seljas, fotokott ka kusagil ja Hanoi mehe roosa kilekott silmini. Püüan tagajärjetult olukorda muuta, viimaks märkab Hanoi mees mu pingutusi ja võtab oma koti ära. Uinungi, fotokas ribisid rõhumas. Kui silmad uuesti lahti teen, on vahekäiku ilmunud terve kari inimesi, huvitav, kus nad enne olid või kas need olidki need asjad põrandal? Hanoi mees kõlgub istme käsitoel. Esiklaasil on Jeesus, kelle otsaees vilgub värviline tuli. Õnnistegija-jaaniussike, tema peab meid ilmselt õnnetuste eest kaitsma.
Iga natukese aja tagant toimub inimeste peale- ja mahalaadimine tohutu kädina saatel. Sajab ladinal, bussis on õnneks soe. Viimaks oleme leidnud sooja magamiskoha. Liigutada küll eriti ei saa. Kui valgeks läheb, pannakse peale vietnami estraadi dvd. Meil on esirea kohad. Kõrvad tahavad pea küljest ära kukkuda. Aken on sopane, läbi sopa paistavad riisipõllud.
Reisisaatjad jalutavad toolikäsitugedel ning paigutavad inimesi ja kotte ringi. Suitsud pidevalt suus. "Pähe elama tulemine" ja "tuha pähe raputamine" toimuvad siin sõna-sõnalt. Keegi ripub ka pidevalt poolenisti uksest väljas ja otsib uusi reisijaid. Tallinna reisisaatjad peaks siia õppustele saatma. Kokku on tegevuses kaks juhti ja kolm abilist.
Turistiatraktsioon "rong" on asendunud turistiatraktsiooniga "kohalik buss". Oleme vaatamisväärsused.
Tukume vahelduva eduga. Aeg-ajalt on õnneks ka peatused. Järjekordses peatuses väljun bussist just siis, kui katuselt motikas alla sõidab.
Üks reisisaatjatest läkastab pidevalt igas suunas. Ei tea, mis haigus tal on ja kas me oleme selle vastu vaktsineeritud?
Lõunapeatus on mingis suuremat sorti sööklas. Põrkan kokku villases mütsis poisiga, kes teeb söögipantomiimi, mille peale näitan talle kahte näppu. Poiss naeratab ja palub meil lauda istuda. Olen ilmselt tellinud kaks sööki.
Saame riisi omleti ja karvase pekiga. Suppi ka. Kohalikud vaatavad imetlevalt meie pulkadega söömise oskust. Pärast söömist kogunevad kõik ümber Hanoi mehe ja saavad teada "meie loo". Selgub, et Hanoi mees kasutab bussi kohta sõna "car", mis seletab nii mõndagi.
Ninh Binhi jõuame pimedas, natuke pärast õhtuse meelelahutusprogrammi algust. 17 tundi bussis. Rongiga oleksime olnud kohal 11 tunniga, juba kell üks päeval. Ja oleks olnud oma koiku. Aga nojah, mis sest enam.
Orienteerume hotellini. On soojad tekid, lausa kaks tükki. Ja kuum vesi. Süüa antakse ka.
Maapind on kuiv, siin pole sadanud. Positiivne.
Jaamas on juba terve kari inimesi, üks tädi magab oma kastide otsas. Midagi ei toimu. Poole tunni pärast öeldakse midagi valjuhääldist ja kõik hakkavad sebima. Rivistutakse ukse juurde. Meile ütleb piletit vaatav mees, et vara veel, praegu läheb Saigoni rong.
Istume uksele lähemale ja pälvime ühe mehe tähelepanu, kellel on ilmselt igav. Igatahes uurib ta, kust pärit oleme ja teatab, et õppis aastatel 1984-1985 Moskvas. Eestit seega teab. Praegu tegeleb muusikariistade impordiga, on toonud sisse ka Estonia klavereid. On palju reisinud nii Euroopas kui ka Aasias. Elab Hanois ja soovitab seal hotelli. Helistab ka kohe ja uurib, kas vaba tuba on. Parasjagu pole, aga pärast keskpäeva tasuvat uuesti proovida.
Kell on juba kahtlaselt palju, aga meid ukse juurde ei kamandata. Lõpuks ütleb valjuhääldi midagi ja selgub, et raudteel on mingi jama ja rong jõuab alles kella kuueks hommikul. Ja natukese aja pärast teatatakse, et kell kaksteist on lootust. Hanoi mees ütleb, et läheb taksoga kuhugi 10 kilomeetri kaugusele, kust saab autoga edasi. Kas tahame kaasa tulla. Nojah, midagi targemat nagunii teha pole. Krt teab, kas ka kell 12 siit midagi kuhugi minema hakkab. Müüme piletid kassasse tagasi, saame suure hunniku planeerimatut raha. Kah võimalus krediitkaardilt raha välja võtta.
Natuke aega käib mingi sebimine, siis istume taksosse ja sõidame tundmatus suunas. Sihtpunkt osutub olevat kiirtee linnast väljas, kus mees Hanoist palub meil istuda putka juures vihmavarjus, valvata kotte ja hakkab ise... rekkasid hääletama. Ahah. Nojah. Kell kolm öösel, vihmas, kolmekesi, suure hulga pagasiga - ei ole just kõige lootusrikkam komplekt hääletamiseks. Hanoi mehel on neli kotti. Ükski auto seisma ei jää. Lõpuks peatub buss ja vudime üle pimeda kiirtee selle suunas. Hakkab hinnakauplemine ja ilmselt lõi valgete ilmumine valgusvihku hinna üles, sest Hanoi mees lööb päris vihaselt käega ja jalutab eemale. Hulga sebimise ja kisa järel pääseme siiski bussi, kus on meie auks teises reas kaks kohta vabastatud. Põrandal on mingid pehmed asjad. Padjad? Astume neile peale, sest mujale astuda ei ole. Maandun istmele, seljakott seljas, fotokott ka kusagil ja Hanoi mehe roosa kilekott silmini. Püüan tagajärjetult olukorda muuta, viimaks märkab Hanoi mees mu pingutusi ja võtab oma koti ära. Uinungi, fotokas ribisid rõhumas. Kui silmad uuesti lahti teen, on vahekäiku ilmunud terve kari inimesi, huvitav, kus nad enne olid või kas need olidki need asjad põrandal? Hanoi mees kõlgub istme käsitoel. Esiklaasil on Jeesus, kelle otsaees vilgub värviline tuli. Õnnistegija-jaaniussike, tema peab meid ilmselt õnnetuste eest kaitsma.
Iga natukese aja tagant toimub inimeste peale- ja mahalaadimine tohutu kädina saatel. Sajab ladinal, bussis on õnneks soe. Viimaks oleme leidnud sooja magamiskoha. Liigutada küll eriti ei saa. Kui valgeks läheb, pannakse peale vietnami estraadi dvd. Meil on esirea kohad. Kõrvad tahavad pea küljest ära kukkuda. Aken on sopane, läbi sopa paistavad riisipõllud.
Reisisaatjad jalutavad toolikäsitugedel ning paigutavad inimesi ja kotte ringi. Suitsud pidevalt suus. "Pähe elama tulemine" ja "tuha pähe raputamine" toimuvad siin sõna-sõnalt. Keegi ripub ka pidevalt poolenisti uksest väljas ja otsib uusi reisijaid. Tallinna reisisaatjad peaks siia õppustele saatma. Kokku on tegevuses kaks juhti ja kolm abilist.
Turistiatraktsioon "rong" on asendunud turistiatraktsiooniga "kohalik buss". Oleme vaatamisväärsused.
Tukume vahelduva eduga. Aeg-ajalt on õnneks ka peatused. Järjekordses peatuses väljun bussist just siis, kui katuselt motikas alla sõidab.
Üks reisisaatjatest läkastab pidevalt igas suunas. Ei tea, mis haigus tal on ja kas me oleme selle vastu vaktsineeritud?
Lõunapeatus on mingis suuremat sorti sööklas. Põrkan kokku villases mütsis poisiga, kes teeb söögipantomiimi, mille peale näitan talle kahte näppu. Poiss naeratab ja palub meil lauda istuda. Olen ilmselt tellinud kaks sööki.
Saame riisi omleti ja karvase pekiga. Suppi ka. Kohalikud vaatavad imetlevalt meie pulkadega söömise oskust. Pärast söömist kogunevad kõik ümber Hanoi mehe ja saavad teada "meie loo". Selgub, et Hanoi mees kasutab bussi kohta sõna "car", mis seletab nii mõndagi.
Ninh Binhi jõuame pimedas, natuke pärast õhtuse meelelahutusprogrammi algust. 17 tundi bussis. Rongiga oleksime olnud kohal 11 tunniga, juba kell üks päeval. Ja oleks olnud oma koiku. Aga nojah, mis sest enam.
Orienteerume hotellini. On soojad tekid, lausa kaks tükki. Ja kuum vesi. Süüa antakse ka.
Maapind on kuiv, siin pole sadanud. Positiivne.
kommentaar travelpod'ist:
"Fear and loathing in Vietnam" :D:D:D Mina arvan, et te lähete maailma road-trip kirjanduse parnassile koos Kerouaci, Thompsoni, Renseri ja Toomistuga. Vilkuva otsaesisega jeesus on priceless :)
Kas kogu reisi kuulsusrikkaimaks rongisõiduks jääb Külli sõit Jõgevalt Tallinna? Grete, on Jan 25, 2011 at 05:41PM
"Fear and loathing in Vietnam" :D:D:D Mina arvan, et te lähete maailma road-trip kirjanduse parnassile koos Kerouaci, Thompsoni, Renseri ja Toomistuga. Vilkuva otsaesisega jeesus on priceless :)
Kas kogu reisi kuulsusrikkaimaks rongisõiduks jääb Külli sõit Jõgevalt Tallinna? Grete, on Jan 25, 2011 at 05:41PM
Lisa kommentaar