Öösel on külm. Näen unes, et käin selles osas kusagil kaebamas ja saan
vastuseks, et ühelgi teisel inimesel küll külm ei ole ja katsugu ma ikka
hakkama saada.
Tekiks on mingi käterätipaksune riidetükk. Panen küll
kampsuni selga, aga sellest pole suurt abi.
Hommikul käime pannkooki söömas ja saame oma pesu puhtakspestuna tagasi. Panen kohe kõik riided selga. Hakkab puhtam ja kuivem tunne. Pikad püksid on ikka praeguses kliimas tunduvalt asisemad kui lühikesed.
On viimane aeg asuda klotsi kallale (KLOTS - Kultuuriliselt Ligitõmbav Objekt Tavalisele Seiklejale, uhhuduuri akronüüm).
Hue - kuninglik linn. Oli Vietnami pealinn Nguyeni dünastia ajal kuni viimane valitseja Bao Dai seal 1945 võimust loobus. Oktoobrist detsembrini on Hues vihmaperiood. Sellest ei tasu aga nii aru saada, nagu ülejäänud ajal vihma üldse ei sajaks. Ülejäänud ajal lihtsalt ei ujuta jõgi linna iga paari päeva tagant üle.
Hotelli fuajees ootab meid villase mütsiga vanamees, kelle sabas paadisadamasse vantsime. Sadamas on rivi kirjuksmaalitud lohekujulise ninaga paate. Ühega neist kavatseme täna terve päeva mööda jõge ringi sõita. Song Huong ehk Perfume River ehk Parfüümijõgi. Ei saa aru, et eriti millegi järele lõhnaks. Nime peaks jõgi olema saanud mingite ülalvoolu kasvavate puude õite järgi muidu. Paadis on lisaks vanamehele ka poiss ja naisterahvas. Saapad tuleb "uksel" kaltsu sisse pühkida. Sõit läheb lahti kõrvulukustava plärina saatel. Naisterahvas ei raiska aega ja asub kohe nurgas olevast kapikesest nodi põrandale laotama. Oehh. Mul on tast kahju ja otsustan mõne järjehoidja võtta. Neid kulub ikka ära. Naisel on väga suured jalad, lesti varvaste vahel pole näha.
Esimene peatus on Tien Mu pagood, mis ehitatud 1601 ja mille juures millalgi eelmise sajandi keskpaiku üks munk ennast protestiks tollase Lõuna-Vietnami presidendi Diemi poliitika vastu põlema pani. Või siis pani ta ennast põlema Saigonis, aga auto, millega sinna kohale sõitis, on siin. Sinine Austin. Pagood on tore, selle taga aed bonsaidega.
Edasi üritame pääseda Khai Dinhi mausoleumi. Hues elutsenud Vietnami valitsejatel oli kombeks endale linna lähedale eluajal suur mausoleumikompleks ehitada ja paljud neist on veel alles. Hotellipoisi jutu järgi asub mausoleum jõest 5-6 km kaugusel, raamatu andmetel 1,5 km kaugusel. Igatahes oli kindlasti vaja meile motikad kaela määrida. Motikaid pole näha. Läheme siis niikauaks, kuni külamehed ennast koguvad, hoopis Minh Mangi mausoleumi kaema. Minh Mang oli võimul 1820-1841, ei sallinud prantslasi ja mausoleumi lasi teha range hiina stiili järgi. Igatahes on ilus ja imposantne, paljude tiikidega.
Kui paati tagasi jõuame, on paadinaine meile kiirnuudleid ja mingeid lihakärakaid vaaritanud. Tellitud kevadrull see just ei ole, aga maitseb hea sellegipoolest. Seejärel läheneme Khai Dinhile teisest kohast. Seal on neiud motikatega. Tahavad raha. Meil aga juba hotellis makstud. Niikaua kui on pisike peataolek, suhtleme vietnami sõja ajal inglise keelt õppinud mehega, kes kindlalt soovitab teist korda sama asja eest enam mitte maksta ja toetab minu arvamust kultuuriobjekti ja jõe vahekauguse osas. Tema kõndivat selle maa 20 minutiga. Viimaks saabub mingi selgus ja neiud ronivad mossis nägudega motikate selga. Nende selja taga tuhiseme läbi vihma mausoleumini, kuhu tõesti pole palju maad. Khai Dinh oli prantslaste marionett 1920ndatel ja kogu asi meenutab väga prantsuse lossi vietnami kastmes. Erinevalt eelmisest ei ole siin veel midagi restaureeritud.
Veel on kavas Hon Chen tempel, mille mina oleks ära jätnud. Aga noh, on nagunii teel (või siis veel). Tempel jääb minu jaoks arusaamatuks. Ei aita ka varasem teadmine, et koht oli kultuspaigana kasutusel juba tšampade ajal ja keskine järjekordne Nguyeni dünastia valitseja rekonstrueeris templi 1830ndatel. Peamine väärtus sellel kohal pidavat olema vaade. Vaadet pole sompus ilma ja tihedate põõsaste tõttu näha. Aga on olemas pissimaja.
Kuninglikud aiad jätame vahele ja sõidame tagasi sadamasse.
Ründavate velorikšameestega kaupleme pisut hinna üle ja saame esialgsest 40 000 dongist 25 000. Tsitadellini ja tagasi seega 50 000 dongi/inimene. Kusagil 2,5 dollarit. Euro ja krooni paralleelkäibe periood on lõppenud ja tundub, et olen üle läinud dollaripõhisele arvutusele. Eurole igatahes mitte. Valuuta osas on kuidagi natuke kodumaata tunne ja siis arvutatakse ju ikka dollaris :)
Velorikšas on siin erinevalt Indiast sõita nagu lapsevankris. Kile pannakse ette, et vihm peale ei sajaks. Pilu vahelt on näha ümbritsev liiklus, peamiselt jalgrattad ja motikad.
Hue tsitadell oli valitsejate ja muu kaaskonna elupaik jne, tehti aga paraku 1947 suhteliselt maatasa. Alles on siiski piisavalt, et saada aimu, kui võimas pidi koht enne pommitamist olema. Rekonstrueerimine käib. Longime ringi kuni pimedani ja laseme rattapoistel siis ennast tagasi sõidutada. Nad saavad meie viimase raha ehk siis suundume rahavahetuspunkti. Pärast diili oleme jälle miljonärid.
Hommikul käime pannkooki söömas ja saame oma pesu puhtakspestuna tagasi. Panen kohe kõik riided selga. Hakkab puhtam ja kuivem tunne. Pikad püksid on ikka praeguses kliimas tunduvalt asisemad kui lühikesed.
On viimane aeg asuda klotsi kallale (KLOTS - Kultuuriliselt Ligitõmbav Objekt Tavalisele Seiklejale, uhhuduuri akronüüm).
Hue - kuninglik linn. Oli Vietnami pealinn Nguyeni dünastia ajal kuni viimane valitseja Bao Dai seal 1945 võimust loobus. Oktoobrist detsembrini on Hues vihmaperiood. Sellest ei tasu aga nii aru saada, nagu ülejäänud ajal vihma üldse ei sajaks. Ülejäänud ajal lihtsalt ei ujuta jõgi linna iga paari päeva tagant üle.
Hotelli fuajees ootab meid villase mütsiga vanamees, kelle sabas paadisadamasse vantsime. Sadamas on rivi kirjuksmaalitud lohekujulise ninaga paate. Ühega neist kavatseme täna terve päeva mööda jõge ringi sõita. Song Huong ehk Perfume River ehk Parfüümijõgi. Ei saa aru, et eriti millegi järele lõhnaks. Nime peaks jõgi olema saanud mingite ülalvoolu kasvavate puude õite järgi muidu. Paadis on lisaks vanamehele ka poiss ja naisterahvas. Saapad tuleb "uksel" kaltsu sisse pühkida. Sõit läheb lahti kõrvulukustava plärina saatel. Naisterahvas ei raiska aega ja asub kohe nurgas olevast kapikesest nodi põrandale laotama. Oehh. Mul on tast kahju ja otsustan mõne järjehoidja võtta. Neid kulub ikka ära. Naisel on väga suured jalad, lesti varvaste vahel pole näha.
Esimene peatus on Tien Mu pagood, mis ehitatud 1601 ja mille juures millalgi eelmise sajandi keskpaiku üks munk ennast protestiks tollase Lõuna-Vietnami presidendi Diemi poliitika vastu põlema pani. Või siis pani ta ennast põlema Saigonis, aga auto, millega sinna kohale sõitis, on siin. Sinine Austin. Pagood on tore, selle taga aed bonsaidega.
Edasi üritame pääseda Khai Dinhi mausoleumi. Hues elutsenud Vietnami valitsejatel oli kombeks endale linna lähedale eluajal suur mausoleumikompleks ehitada ja paljud neist on veel alles. Hotellipoisi jutu järgi asub mausoleum jõest 5-6 km kaugusel, raamatu andmetel 1,5 km kaugusel. Igatahes oli kindlasti vaja meile motikad kaela määrida. Motikaid pole näha. Läheme siis niikauaks, kuni külamehed ennast koguvad, hoopis Minh Mangi mausoleumi kaema. Minh Mang oli võimul 1820-1841, ei sallinud prantslasi ja mausoleumi lasi teha range hiina stiili järgi. Igatahes on ilus ja imposantne, paljude tiikidega.
Kui paati tagasi jõuame, on paadinaine meile kiirnuudleid ja mingeid lihakärakaid vaaritanud. Tellitud kevadrull see just ei ole, aga maitseb hea sellegipoolest. Seejärel läheneme Khai Dinhile teisest kohast. Seal on neiud motikatega. Tahavad raha. Meil aga juba hotellis makstud. Niikaua kui on pisike peataolek, suhtleme vietnami sõja ajal inglise keelt õppinud mehega, kes kindlalt soovitab teist korda sama asja eest enam mitte maksta ja toetab minu arvamust kultuuriobjekti ja jõe vahekauguse osas. Tema kõndivat selle maa 20 minutiga. Viimaks saabub mingi selgus ja neiud ronivad mossis nägudega motikate selga. Nende selja taga tuhiseme läbi vihma mausoleumini, kuhu tõesti pole palju maad. Khai Dinh oli prantslaste marionett 1920ndatel ja kogu asi meenutab väga prantsuse lossi vietnami kastmes. Erinevalt eelmisest ei ole siin veel midagi restaureeritud.
Veel on kavas Hon Chen tempel, mille mina oleks ära jätnud. Aga noh, on nagunii teel (või siis veel). Tempel jääb minu jaoks arusaamatuks. Ei aita ka varasem teadmine, et koht oli kultuspaigana kasutusel juba tšampade ajal ja keskine järjekordne Nguyeni dünastia valitseja rekonstrueeris templi 1830ndatel. Peamine väärtus sellel kohal pidavat olema vaade. Vaadet pole sompus ilma ja tihedate põõsaste tõttu näha. Aga on olemas pissimaja.
Kuninglikud aiad jätame vahele ja sõidame tagasi sadamasse.
Ründavate velorikšameestega kaupleme pisut hinna üle ja saame esialgsest 40 000 dongist 25 000. Tsitadellini ja tagasi seega 50 000 dongi/inimene. Kusagil 2,5 dollarit. Euro ja krooni paralleelkäibe periood on lõppenud ja tundub, et olen üle läinud dollaripõhisele arvutusele. Eurole igatahes mitte. Valuuta osas on kuidagi natuke kodumaata tunne ja siis arvutatakse ju ikka dollaris :)
Velorikšas on siin erinevalt Indiast sõita nagu lapsevankris. Kile pannakse ette, et vihm peale ei sajaks. Pilu vahelt on näha ümbritsev liiklus, peamiselt jalgrattad ja motikad.
Hue tsitadell oli valitsejate ja muu kaaskonna elupaik jne, tehti aga paraku 1947 suhteliselt maatasa. Alles on siiski piisavalt, et saada aimu, kui võimas pidi koht enne pommitamist olema. Rekonstrueerimine käib. Longime ringi kuni pimedani ja laseme rattapoistel siis ennast tagasi sõidutada. Nad saavad meie viimase raha ehk siis suundume rahavahetuspunkti. Pärast diili oleme jälle miljonärid.
Lisa kommentaar