piiri suunas

Takso bussijaama maksab sama palju kui bussipilet Son Lasse. Bussipiletit ostma saabub meile appi kena inglise keelt rääkiv neiu, kes on õppinud välismaal ja keda seal paljud abistanud on. Nüüd peab ta oma kohustuseks aidata hädas välismaalasi Vietnamis. Me polnud küll väga hädas, aga abi oli igatahes teretulnud.
Son La on kolmveerandi tee peal Laose piirile, aga pärast seda läheb tee kehvaks. Seega jaguneb tee pooleks just niimoodi, et esimese päeva õhtuks tuleb jõuda Son Lasse. Sinna sõidab pisike buss, kus jalgadele ja kottidele on hämmastavalt palju ruumi. Esialgu kulgeme tavapäraselt külade vahel, aga pärast Hoa Binhi põrutame järsult hiiglaslike karstiküngaste vahele. Tee ja tempo lähevad üles, pilv on maani. Juhti ei häiri ka vaatepilt veoauto rataste all olevast motikast.
Ümberringi on lopsakad rohelised mäed, bambusetihnik, muud karvikud ja väänkasvudesse mattunud puud hiina gravüüridelt.
Viimaks kogen vahetult seda, millest olen kuulnud lugematuid värvikaid kirjeldusi. Kõigepealt nad söövad, bussis kurvilisel teel läheb süda pahaks ja oksendatakse. Siis teeb buss peatuse, kõik söövad jälle, et siis sõitma hakates uuesti oksendada. Oksendatakse ilusti kilekotti, mille aknast eemal istujad viisakalt akna alla istujale ulatavad, et see koti aknast välja viskaks. Tõeliselt stiilipuhas. Tundub, et rahvatarkuse kohaselt aitab oksendamise vastu seljale kloppimine.
Pilv lõpeb ühtäkki nagu noaga lõigatult ja näen esimest korda pärast Hoi Ani päikest! Siin-seal vonkleb veel pilve mööda mäekülgi. Maastik on vaimustav, Külli magab enamuse osa ajast (kui ta parasjagu kohalike elutuppa vetsu ei torma). Mina magada ei raatsi, vaid lasen maastikku endast läbi. Riisipõllud, vaiadel bambusmajad, punutud rippsillad, banaanisalud, turud, selge veega kivine jõgi. Matuserongkäik, kõigil valged rätid peas. Ja kohalikud naised, juuksed kõrges soengus ja värvilise rätiga kaetud.
Põrkame kokku motikaga. Papil on põlv verine ja korvis kaasa reisinud kana õnnetu olemisega. Pool tundi sebimist ja kisa, siis läheb sõit edasi. Millega lugu täpselt lõppes, see jääbki arusaamatuks. Külli jookseb lahkuvale bussile, mille koos kaasreisijate abiga kinni pean. Käis rättidega tädisid pildistamas...
Son La bussijaamas on tühmad motikamehed, kes ei reageeri ühelegi inglisekeelsele sõnale ega hotelli nimele. Kui lõpuks rahaga vehkima hakkavad, otsustame, et tahavad liiga palju ja jalutame minema. Kesklinna peaks olema 5 km, aga märkame juba natukese aja pärast üle tee sihikule võetud hotelli silti. Keeli ei räägita, joonistame paberile kaks voodit ja rahanumbreid. Külli proovib peaga läbi klaasi joosta. Kas on hotell või bussijaam kolinud või on RoughGuides'i linnakaart puus.
Jalutame edasi linna poole, mis kuidagi ära ei taha lõppeda ja kus lõpuks ikka ka õige hotell leidub. Aga olemegi hommikul bussijaamale lähemal.
Satume "jõuluturule", müüakse kõiksugu kraami. Saame viineri ja saia tiku otsas. See mõjub isutekitajana ja maandume koolilaste kõrvale tänava äärde saiamüüja juurde. Saia vahele pannakse praetud muna, mingit liha ja rohelist. Maitseb hea. Soetame ka mandariine. Lõpuks õige vietnami kohv Hanoi hotellis, kus Vietnamile tüüpiliselt passiivne teenindus.
Lööme tagasi koera kallaletungi ja jõuame edukalt hotellini tagasi.