Hommikul saame bussijaamast teada, et pileteid pole. Selle asemel on
Tet.
Neetud, jälle on see meil jalus. Tolkneme pisut ringi ja näeme Dien
Bien Phu bussi parklasse sõitmas. Ajame juhile ligi. See kutsub meid
pisut kõrvale, küsib pastaka ja kirjutab märkmikulehele 150 000 dongi.
Ametlik pilet oleks 81 000. Ikka odavam kui taksoga. Lepime kokku, et
oleme kell 12 bussi juures tagasi ja märgistame juhi näpunäite järgi oma
kohad seljakottidega. Ja lahkume kõik, bussi uksed jäävad lahti.
Sööme nuudlisuppi ja pargime ennast läänemaiselt väljanägevasse kohvikusse. Veel üks viimane vietnami kohv. Loeme raamatut kuni kella 11ni. Kohvikupidaja paneb meie auks peale Boney Mi või midagi taolist.
Tagasi bussijaamas, on kõigepealt kadunud buss. Leidub siiski teisel pool jaama. Aga istmetel pole enam meie kotte. Kohad küll vabastatakse kiirelt need vahepeal hõivanud kohalike poolt. Üks poiss viipab allapoole, et kolm kotti on bussi sees. Ahah, selge. Buss täitub kiirelt koju sõitvate koolilastega, hea, et nii vara tulime. Enne lahkumist hakkab meid asi siiski huvitama ja proovime pagasit tuvastada. Seekord vehitakse katuse suunas, kuhu kogu aeg pampe juurde visatakse. Jääme lootma parimat.
Tõuseme mäkke paksus pilves. Nähtavus on paarkümmend meetrit. Maastik on sünge, võibolla tuleb see tumendatud kaasist. Jätkuv oksendamine. Linastub Avatar. Siis tuleb kohalikku muusikat ja selle vahele "I wanna wish you a merry xmas from the bottom of my heart"... Feliz navidad. No tõesti, prospero ano y felicidad.
Enne pimedat saabume Dien Bien Phusse. See on koht, kus prantslased 1954 kõvasti vietlamlaste käest kere peale said. Surma sai küll vietnamlasi rohkem, aga Prantsuse koloniaalvõim ka lõppes. Onu Ho kirjeldas olukorda oma tagurpidi keeratud kiivri näitamisega, mis pidi sümboliseerima orgu, kuhu prantslased ennast barrikadeerinud olid. "Nad ei saa välja. See võtab kaua aega, aga nad ei saa välja." Ei saanudki.
Kotid on katusel siiski olemas. Mõelda vaid, ma olen jätnud 600 dollarit kõigepealt järelevalveta bussijaama ja siis transportinud bussi katusel. Ärge tehke minu tegude järgi.
Bussijaama tädid ütlevad, et homne pilet tuleb osta homme. Mis seal ikka.
Bussijaama vastas on hotell. Neid on siin hulgim muidu. Hotellimees on konkreetne.
Ronime mäe otsas helendava sambani.
On vaja kulutada ära kõik dongid. Satume aga sööma kohalike plastmasstoolidega kohta, kus saab vähese raha eest hunniku maitsvat praetud riisi ja lõigutud kurki. Joome õlut ja kohvi, aga raha on ikka veel palju. Peenes kohvikus visatakse ka sihvkakoored põrandale ja üheksast naisest viiel on samasugused kingad.
Jõlgume paaris poes, tekitades müüjates hulga elevust. Suudan osta hambapasta ja soetame ka küpsiseid juurde. Rahakulutamisega on siin probleem. Võib muidugi saada endale vana tüüpi teleka või kindad, 6 paari pakis.
Sööme nuudlisuppi ja pargime ennast läänemaiselt väljanägevasse kohvikusse. Veel üks viimane vietnami kohv. Loeme raamatut kuni kella 11ni. Kohvikupidaja paneb meie auks peale Boney Mi või midagi taolist.
Tagasi bussijaamas, on kõigepealt kadunud buss. Leidub siiski teisel pool jaama. Aga istmetel pole enam meie kotte. Kohad küll vabastatakse kiirelt need vahepeal hõivanud kohalike poolt. Üks poiss viipab allapoole, et kolm kotti on bussi sees. Ahah, selge. Buss täitub kiirelt koju sõitvate koolilastega, hea, et nii vara tulime. Enne lahkumist hakkab meid asi siiski huvitama ja proovime pagasit tuvastada. Seekord vehitakse katuse suunas, kuhu kogu aeg pampe juurde visatakse. Jääme lootma parimat.
Tõuseme mäkke paksus pilves. Nähtavus on paarkümmend meetrit. Maastik on sünge, võibolla tuleb see tumendatud kaasist. Jätkuv oksendamine. Linastub Avatar. Siis tuleb kohalikku muusikat ja selle vahele "I wanna wish you a merry xmas from the bottom of my heart"... Feliz navidad. No tõesti, prospero ano y felicidad.
Enne pimedat saabume Dien Bien Phusse. See on koht, kus prantslased 1954 kõvasti vietlamlaste käest kere peale said. Surma sai küll vietnamlasi rohkem, aga Prantsuse koloniaalvõim ka lõppes. Onu Ho kirjeldas olukorda oma tagurpidi keeratud kiivri näitamisega, mis pidi sümboliseerima orgu, kuhu prantslased ennast barrikadeerinud olid. "Nad ei saa välja. See võtab kaua aega, aga nad ei saa välja." Ei saanudki.
Kotid on katusel siiski olemas. Mõelda vaid, ma olen jätnud 600 dollarit kõigepealt järelevalveta bussijaama ja siis transportinud bussi katusel. Ärge tehke minu tegude järgi.
Bussijaama tädid ütlevad, et homne pilet tuleb osta homme. Mis seal ikka.
Bussijaama vastas on hotell. Neid on siin hulgim muidu. Hotellimees on konkreetne.
Ronime mäe otsas helendava sambani.
On vaja kulutada ära kõik dongid. Satume aga sööma kohalike plastmasstoolidega kohta, kus saab vähese raha eest hunniku maitsvat praetud riisi ja lõigutud kurki. Joome õlut ja kohvi, aga raha on ikka veel palju. Peenes kohvikus visatakse ka sihvkakoored põrandale ja üheksast naisest viiel on samasugused kingad.
Jõlgume paaris poes, tekitades müüjates hulga elevust. Suudan osta hambapasta ja soetame ka küpsiseid juurde. Rahakulutamisega on siin probleem. Võib muidugi saada endale vana tüüpi teleka või kindad, 6 paari pakis.
ma siin juurdlen, ka nuudlisuss on moodne suss või moodne.. söök? Või nagu ciabatta (itaalia keeles "vana tuhvel" vmt)? Grete, on Jan 30, 2011 at 08:17PMTegelikult ei ole nuudlitel sussidega midagi pistmist. Kuigi S ja P ei asu klaviatuuril kõrvuti, on lugu märksa proosalisem. nipitiri, on Jan 31, 2011 at 02:09PM
Lisa kommentaar