saarele

Buss tuleb täpselt. Sõidame bussijaama, kus korjame peale karja kohalikke hulga pampudega ja veel kaks valget.
Kohalike bussi ja välja installeerimine käib terve tee, nagu ikka. Ka seekordne reisisaatja köhib. Ilmselt on nad endale selle pideva ukse vahel kõõlumisega mingi kroonilise tervisehäda külge külmetanud. Sajab.
Aeg-ajalt peatab bussi politsei. Vähemalt nad nimetavad seda politseiks, kuigi välja näeb nagu miilits. Bussipoiss paneb kaustiku vahele 20 000-dongise, siis mõne aja pärast veel 10 000. Kaalub asja, võtab 10 000 ära ja paneb siis jälle tagasi. Miilits saab seega 30 000 dongi füüri.
Kui siseneme Haiphongi bussijaama, näitab juht käega läbi esiklaasi nelja sõrme. Need tähendavad siis nelja valget bussis. Selle peale joostakse tormi ja ca 15 motikameest tormavad bussi peaaegu et pikali. Lipsame rünnaku vahelt läbi. Mis ülejaanud kahe turistiga tehakse, see jääb teadmata. Mõne aja pärast on nad linna peal igatahes elusalt ja tervelt olemas.
Kahel visamal motikamehel õnnestub meid 20 000 eest praamisadamasse sõidutada. Peab hoidma põlvi autode ja busside vastu sattumast ja banaanimüüja korvi ümber ajamast. Külm.
Satume turistipügalasse, sest motikad panevad meid maha laua ees, kus müüakse praamipileteid hinnaga 200 000 dongi/tükk. Õige hind peaks olema 130 000, mis nii ka on, nagu hiljem praamil selgub. Lisaks üritatakse mingit miljonilist diili tagasisõiduks kaela määrida, millest otsustavalt keeldun ja teatan, et kavatsengi saarele jääda.
Maandume soojas ja kõrgklassi kohalikke täis kohvikus. Saame kohvi ja sooje võileibu. Külli kleepub minu selja taga asuva teleka ekraani külge ja üritab mulle ekraanil toimuvat ümber jutustada. Enne kui läheb omale sooja jopet ostma. Mis jope ja pükste omavahelise sobimatuse tõttu siiski katki jääb.
Tagasi paadisadamas, on leidunud veel kaks hollandlannat turistihinnaga piletitele. Neil on kahe peale vähemalt viis hiiglaslikku kotti. Praamile jõudes asuvad nad kohe moosisaia sööma. Ilmselt ongi kotid moosi ja saia täis.
Kuulu järgi pidid vietnamlased minema põhja poole liikudes järjest ebasõbralikumaks. Ma seda küll täheldanud pole. Isegi saiamüüjad on väga lõbusad, kuigi ma ei tee vähimatki katset neilt midagi osta. Kui ise naeratada, siis naeratavad nad kõik vastu.
Praamile pääs toimub läbi teise praami ja koht tuleb kohalikega võideldes omale leida. Aknad läbi ei paista ja telekast tuleb jaapani seep. Näidatakse ka inglisekeelseid uudiseid, mille põhisõnum on partei edusammud teaduse ja viljakasvatuse vallas ning vaeste perede toetamisel. Palju on lippe ja plaksutamist.
Jõgi, mida mööda pikalt sadamast välja sõidame, on vietnamlastele ajalooliselt oluline koht. Nimelt on nad siin võitnud sama taktikaga 10. sajandil hiinlasi ja kolm sajandit hiljem Khubilai khaani vägesid. Ajasid teravad orad jõepõhja püsti, meelitasid vaenlase tõusu ajal jõge pidi üles ja mõõnaga ründasid, mispeale vaenuvägi orade otsa oma paadid katki tegi. Inimene ka ei õpi.
Vahepeatuse ajal läheb praam oluliselt tühjemaks ja saame aknaalused kohad. Akna taha tekivad Cat Ba saare kirjud kaljud tõusmas rohelisest veest.
Praamil on vastas hulk hotelliinimesi. Reageerin kuuele dollarile ja perehotellile. Läheme vaatama, kas vaade on. On. Küsime kaks tekki lisaks ja jääme paigale. Hotelli perenaise pakutavatest grupireisidest paadiga lahele loobume ja suundume Slo Ponysse (www.slopony.com, need on Phat Tire Ventures'i sõbrad). Grupireisid üritasid hõlmata kõike, mida üldse on võimalik pakkuda ja mahutada seda ühe päeva sisse. Nuusutada kõigest midagi ilma nautimise võimaluseta. See meile ei sobi. Idee on kajakkida. Slo Pony kajakkimise tüüpmenüü näeb ette kajakisõitu kahes erinevas kohas, 2-3 tundi korraga. See meile sobib. Halongi lahe asemel Han La laht. See sobib ka. Kell kuus toimub tootmisnõupidamine. St kogutakse kokku homsed huvilised ja arutatakse teema läbi.
Longime mööda rannaäärt edasi, läbime kahe suure hotelli liivarannad. Vesi on katsudes täitsa soe. Cat Ba reid on täis värvilisi paate ja paatmaju.
Kajakkimisehuvilisi peale meie rohkem pole, sest on kõige külmem aeg ja teisi turiste üldse eriti pole. Mis teeb hinna poole kallimaks, aga see-eest oleme paadis bossid. Lahe. Saame öelda, kuhu tahame minna, mis kell ja mida seal teha. Hind on tegelikult ainult natuke üle kahe korra kallim võrreldes grupireisiga, mis koosneb peamiselt pläramootorist. Ehk siis 55 usd/inimese kohta. Suurepärast inglise keelt rääkiv vietnamlanna osutub olevaks pärit Inglismaalt.
Õhtusöögikohaga astume ämbrisse ja jään tühja kõhuga. Õnneks on hotellis ootamas veel pakk küpsiseid :)
Homme algus kell üheksa, tõus on minimaalne ja meri väga rahulik.