Hommikul tavapärased pannkoogid banaani ja meega.
Kohvi kipuvad nad
kahjuks turistipiirkondades küll viletsa keetma. Lahja, mitte vietnami
moodi kange. Peab eraldi ütlema hakkama, kuidas keeta.
Kella üheksaks maandume reisiputkas. Käib sahmimine, kellegi tarbeks pakitakse mägironimise varustust kokku. Meid saatma pidav neiu jääb pisut hiljaks. Kui saabub, sõidame kaugemasse sadamasse, kus meie tarbeks kena puust laevuke ootamas.
Sadam ja selle ümbrus on täis värvilisi ujuvaid maju ja paate. Igal pool kuivab pesu, majade ümber olevatel alustel jooksevad ringi lapsed ja koerad. Nagu tavalises külas.
Kõigepealt paneme maha mägironijad-giidid. Siis võtame peale kajakid. Tellime kaks eraldi kajakit, et ei peaks fotostoppe kooskõlastama. Ja vettekukkumisi. Jääme peatuma "ühes kohas". Oleme Han La lahel, mis on peamisest, Halongi lahest pisut lõuna pool, Cat Ba saare külje all. Halongi laht kuulub administratiivselt Halongi linna alla, Han La laht Haiphongi juurde. Kui Halongi lahel opereerib paarsada firmat, siis Han La lahel on operaatoreid 15. See seletab nii turistide vähesust kui ka puhtamat vett.
Giid näitab meile kätte mulgu, mille kaudu pääseb laguuni. Ongi väike auk ja teisel pool vesi keset kaljut. Idülliline. Laguunist väljas, üritan ühe paadiga võidu sõita, mille tulemusena hakkab palav. Sõuan ennast kivi varju, koorin riided seljast ja suman vette. Kivid on teravad ja kusagil poolest kerest sees olles tundub ka vesi ikka liiga külm, mistõttu jääb üritus mulle mittetavapäraselt pooleli. Vahepeal on ka saabunud Külli, kellel on erinevad hädad kajakist väljapääsemisel.
Uitame veel kaljude vahel. Kajakis pole õnneks külm, sest oleme nii madalal, et tuul peale ei puhu. Mõnes kohas on põhjas näha ümmargusi vanne. Ja paatmajade lähedale sattudes tunneb kanget kalahaisu. Siin peaks kasvatatama austreid.
Maabume korraks liivaribal, mida aeg-ajalt leidub, ja korjame teokarpe. Siis tuututab meie laev ja kutsub lõunale. Lõunaks on palju erinevaid hõrgutisi, millest kõike ei jaksagi hävitada. Tšillime mõnda aega laevalael, kuniks on käes aeg teiseks kajakipeatuseks. See on paatmajadest mõnevõrra eemal, avamerele lähemal. Giid hoiatab, et me ennast avatud veest kaugemale hoiaks, muidu on oht minema triivida. Meie kajakimise ajal mängivad giid ja laevapoisid laevas raha peale kaarte.
Tüürime kõigepealt liivale ja täiendame teokarbivarusid. Giid sõuab ka välja ja korjab miskeid söödavaid karpe.
Uitan siia-sinna, teen mõned pildid ja vedelen niisama. Siis leian oma väikse privaatranna, kus jalgupidi vees solberdada ja teokarpe mööda käia. Hea jalamassaaž. Ei tea, mitu kilo karpe võib maalt välja viia? Siin võiks olla pisut päikest, hea raamat, šokolaadi ja rannal lebotamise alusmaterjali.
Kalju tagant ringi minnes on madal vesi, kus põhi hästi näha. Peamiselt on seal erinevad kombitsad ja erkrohelised kivid. Taamal kahe kalju vahel kaovad maa ja vesi, on ühtlane valge valgus. Kui aer paigale jätta, hakkab kajakk vaikselt sinnapoole triivima. Ilmselt on seal maailma lõpp ja võib üle serva alla kukkuda. Ühtegi inimasustusele viitavat märki pole enam näha, laulavad linnud. Osad linnud on varesed. Pea kohal tiirleb üksik kull. See on siiani raudselt parim päev.
Tuututamise peale sõuame laevale tagasi. Pimedaks hakkab ka minema. Aus kaup, sai viimase vindini kajakitud. Sadamas käib paatmajades õhtune elu ja kaiguvad hääled.
Motikatega linna tagasi. Külli vahetab paadimeestega pisut dollareid dongide vastu. Nüüd on meil hirmus palju kohalikku raha, mine või pärleid ostma.
Sööme poodlemise asemel hoopis kala, mis on palju kallim muust toidust ja maitseb väga hea. Serveerib Brežnevi prillidega vanamees. Õlleklaasid on härmas.
Kõik kõigub.
Kella üheksaks maandume reisiputkas. Käib sahmimine, kellegi tarbeks pakitakse mägironimise varustust kokku. Meid saatma pidav neiu jääb pisut hiljaks. Kui saabub, sõidame kaugemasse sadamasse, kus meie tarbeks kena puust laevuke ootamas.
Sadam ja selle ümbrus on täis värvilisi ujuvaid maju ja paate. Igal pool kuivab pesu, majade ümber olevatel alustel jooksevad ringi lapsed ja koerad. Nagu tavalises külas.
Kõigepealt paneme maha mägironijad-giidid. Siis võtame peale kajakid. Tellime kaks eraldi kajakit, et ei peaks fotostoppe kooskõlastama. Ja vettekukkumisi. Jääme peatuma "ühes kohas". Oleme Han La lahel, mis on peamisest, Halongi lahest pisut lõuna pool, Cat Ba saare külje all. Halongi laht kuulub administratiivselt Halongi linna alla, Han La laht Haiphongi juurde. Kui Halongi lahel opereerib paarsada firmat, siis Han La lahel on operaatoreid 15. See seletab nii turistide vähesust kui ka puhtamat vett.
Giid näitab meile kätte mulgu, mille kaudu pääseb laguuni. Ongi väike auk ja teisel pool vesi keset kaljut. Idülliline. Laguunist väljas, üritan ühe paadiga võidu sõita, mille tulemusena hakkab palav. Sõuan ennast kivi varju, koorin riided seljast ja suman vette. Kivid on teravad ja kusagil poolest kerest sees olles tundub ka vesi ikka liiga külm, mistõttu jääb üritus mulle mittetavapäraselt pooleli. Vahepeal on ka saabunud Külli, kellel on erinevad hädad kajakist väljapääsemisel.
Uitame veel kaljude vahel. Kajakis pole õnneks külm, sest oleme nii madalal, et tuul peale ei puhu. Mõnes kohas on põhjas näha ümmargusi vanne. Ja paatmajade lähedale sattudes tunneb kanget kalahaisu. Siin peaks kasvatatama austreid.
Maabume korraks liivaribal, mida aeg-ajalt leidub, ja korjame teokarpe. Siis tuututab meie laev ja kutsub lõunale. Lõunaks on palju erinevaid hõrgutisi, millest kõike ei jaksagi hävitada. Tšillime mõnda aega laevalael, kuniks on käes aeg teiseks kajakipeatuseks. See on paatmajadest mõnevõrra eemal, avamerele lähemal. Giid hoiatab, et me ennast avatud veest kaugemale hoiaks, muidu on oht minema triivida. Meie kajakimise ajal mängivad giid ja laevapoisid laevas raha peale kaarte.
Tüürime kõigepealt liivale ja täiendame teokarbivarusid. Giid sõuab ka välja ja korjab miskeid söödavaid karpe.
Uitan siia-sinna, teen mõned pildid ja vedelen niisama. Siis leian oma väikse privaatranna, kus jalgupidi vees solberdada ja teokarpe mööda käia. Hea jalamassaaž. Ei tea, mitu kilo karpe võib maalt välja viia? Siin võiks olla pisut päikest, hea raamat, šokolaadi ja rannal lebotamise alusmaterjali.
Kalju tagant ringi minnes on madal vesi, kus põhi hästi näha. Peamiselt on seal erinevad kombitsad ja erkrohelised kivid. Taamal kahe kalju vahel kaovad maa ja vesi, on ühtlane valge valgus. Kui aer paigale jätta, hakkab kajakk vaikselt sinnapoole triivima. Ilmselt on seal maailma lõpp ja võib üle serva alla kukkuda. Ühtegi inimasustusele viitavat märki pole enam näha, laulavad linnud. Osad linnud on varesed. Pea kohal tiirleb üksik kull. See on siiani raudselt parim päev.
Tuututamise peale sõuame laevale tagasi. Pimedaks hakkab ka minema. Aus kaup, sai viimase vindini kajakitud. Sadamas käib paatmajades õhtune elu ja kaiguvad hääled.
Motikatega linna tagasi. Külli vahetab paadimeestega pisut dollareid dongide vastu. Nüüd on meil hirmus palju kohalikku raha, mine või pärleid ostma.
Sööme poodlemise asemel hoopis kala, mis on palju kallim muust toidust ja maitseb väga hea. Serveerib Brežnevi prillidega vanamees. Õlleklaasid on härmas.
Kõik kõigub.
Aga sa ei soovitanud Küllile kajakist väljapääsemise moodusena eskimopööret?mere põhjas oli kõik täis selliseid pikki peenikesi pusas asju, mis nägid välja nagu kombitsad. Ma ei tea, mis need tegelt olid.
Ja rannapuhkuse varustus oli nigel, nagu ma aru saan :)
Kogu kirjeldus, eriti külaelu ja kuivav pesu jne, tundub väga apetiitne. Tahan PILTE näha!
PS: mida kujutavad endast erinevad kombitsad?
Muide, Kariibi mere piraatides kukutigi üle maailma ääre alla. vmt.. Grete, on Jan 25, 2011 at 03:19PM
Eskimopööret ei proovinud jah. nipitiri, on Jan 26, 2011 at 11:48AM
Lisa kommentaar