15. päev, Lappjordhytta–Abisko

Panen ettenägelikult peale vihmariided, arvestades taimi, kes tahavad end vastu mind nühkida. Rootsi jõudmise ajaks olen korralikult higine. Rada käib rahutult üles-alla ning tuleb turnida kividel ja puujuurtel. Millest osad on libedad. Ülejäänu on lihtsalt järsk. Kui jõuan rootslaste lukustamata onni Pålnostuganisse, võtan vihmariided maha. Onn on veidi väsinud, aga üsna puhas ja täiesti elatav, kempsus on isegi paberit. Istun veidi toolil, masseerin jalgu ja vaatan suurepärast vaadet Rootsi suuruselt seitsmendale järvele.
Raja jätkudes on püksid kiiresti poole reieni märjad. Päike püüab pilvest välja rabeleda ja märg mets lööb sädelema. Maastik võtab täiega võhmale. Lõhnab turba järele. Leian lameda kivi üleval platool ja lasen sokkidel päikese käes kuivada. Abiskos pidavat alati ilus ilm olema. Praegu paistab küll sedamoodi.
Rootslaste kiituseks peab ütlema, et üle soiste ja väga kiviste kohtade on nad vastutulelikult asetanud lauad. Esialgu ajast ja ilmast puretud, edasi uued ja terved. Sääski pole neil pooltki nii palju kui Norras.
Jõuan maanteeni, sellest teisel pool on veel veidi turnimist, siis algab Rällarvägen. Kunagine raudtee. Paar päeva tagasi kohatud poolakad ütlesid selle olevat täiesti hooldamata, mistõttu nad vantsisid mööda maanteed. Mul oli selle info pinnalt ka maanteel kõndimise plaan, aga maantee pole tore, seega mõtlesin vaadata vähemalt kuni Björklidenini, kui hull see asi on. Asi on hoopis ilus. Kena murune rada. Kohati on küll põdrakanepi vahele ainult väga kitsas riba jäänud, aga ka see on ilus. Põdrakanep õitseb nüüd täie hooga. Üks pisike tumehall lind sätib end oksale, et mind vaadata. Kui on isu täis vaadanud, lendab vilistades minema.
Teen pausi rajaäärses laavus, mille paremad päevad on möödas ja kust peletan lendu terve hulga linde. Laavu on sügava järve ääres, suudan vaevu suruda maha soovi ujuma minna. Varsti saab ju duši alla. Ja kivid on kindlasti libedad. Ja sääsed. Aga sääski nagu polegi. Võibolla olen vanaks jäänud.
Rällarvägen on maantee ja raudtee vahel. Aeg-ajalt sõidab pea kohalt mööda vilet laskev rong, ilmatu pikk rida vaguneid sabas. Ilmselt tuleb Kirunast.
Kuigi ma ei märganud enne Pålnot rootslaste punkri jäänused Teisest maailmasõjast, juhuks kui sakslased peaks tulema, näen ära sakslaste torukujulise kaitserajatise enne Björklidenit. Sinna saaks hea tahtmise korral vihmavarju minna.
Raja kõrval on pink. Pingilt on vaade. Istun, vaatan. Tuleb neli neidu. Koeraga. Küsin, kas nad tulevad Abiskost, aga nad tulevad Björklidenist. Raja abiskopoolse otsa kohta oskab üks neist ainult öelda, et mõned aastad tagasi lendas talle seal kakk pähe. Metsik kant. Natukese aja pärast tuleb vanamees suure seljakotiga. Nii. Sama küsimus. Vanamees toetab koti pingi najale ja istub. Rada on ilus, hästi tähistatud, ojasid on iga natukese aja tagant, veega probleeme ei ole. Ööbis raudteejaamas, läheb Kilpisjärvile, kotis kümne päeva toidumoon. Kui mainin, et kohe näha, et esimene päev, riided puha puhtad, saan lõbusa patsu õlale. Vahetame veel rajainfot ja läheme vastastikuste heade soovidega kumbki oma teed. Vanamees on muidu Saksamaalt. Raja kohta info pädeb. Ei tea, mida need poolakad siin veel hooldada tahtsid või kus nad üldse käisid. Väga nummi rada.
Abiskos on kuidagi imelik. Ühtäkki on igal pool matkariietes inimesed, aga… nad on täiesti puhtad. Kust sellised küll tulevad?
Näen turismibaasi poes järgmiste päevade menüüga vaeva ja kuulen pealt eestikeelseid kommentaare sooja pesu ja termostasside kohta. Suures ähmis ostan kogemata pakisupi asemel pastakastet. Nõela ja niiti pole.
Pool maad ja aega on käidud. Pool maad ja aega on ees. Ja katkemas on minu viimane side eelmise sajandi 20ndatega.
Täna 25,1 km.