Andrus jätab kõhuhäda tõttu tänase päeva vahele, mistõttu asendame suure
tuuri väikesega ja käime Külliga kahekesi läbi lähemad templid.
Algus
varem, juba pool seitse. Kohe pärast päikesetõusu jõuame Pre Rup'i.
Salkkond karvakasvanud torne. Saab üles ronida ja ringi vaadata. Enne
meid on kohal kolm piknikku pidavat sakslast. Romantiline koht. Valgus
on soe ja kleepuv, pildid näevad välja, nagu oleks need meega üle
valatud.
Neak Pean. Väike tempel kunstlikul saarel. Vett, tõsi küll, praegusel kuival ajal tiigis ei ole. Paar gruppi hiinlasi üritab koos templiga meie piltide peale jääda. Kõige ilusamal kujul on järjekordselt pea sisse vehitud. Minus hakkab tekkima tülgastus inimeste vastu, kes templitest kujudelt päid varastavad (muuhulgas tookordne tulevane Prantsuse kultuuriminister, tõesti - kultuurrahvas...) .
Preah Khan. Suur, vägev tempel. Turiste ka muidugi vastavalt. Väga peened nikerdused. Satume hasarti deevade, ashurade, nagade ja muude tegelaste tuvastamisega. Üks suur must valgete tiiva-äärtega liblikas lendab läbi templi. Keegi valge süüdistab meid paari lühikese lause kuulmise jarel soome keele rääkimises. Tegemist hollandlasega, kes leiab siis sümpaatselt, et kuulume samasse liiki ja on häbiväärne, kuidas eurooplased on lasknud kõik saavutatu käest ja moslemid on maailma vallutamas. Leian, et tegemist on elu loomuliku ringkäiguga, kuid tema põeb edasi impeeriumiihalust ja pärast mõttevahetust photoshopi teemadel läheme laiali. Peame templi juures lõunapausi ja soetame mõned seelikud.
Edasi veame oma riisi täis topitud vatsad Ta Keo otsa. Tempel, mille ehitamine jäi pooleli just enne nikerdamise algust. Põhiline võlu seisnebki ronimises ja askeetlikus ümbruses. Trepp on nii järsk, et meenutab pigem seina. Kõige kõrgemas tornis on pisike poiss käevõrudega. Saame teada, et iga dollarise võru pealt saab tema 400 rieli kasumit. Käib koolis hommikupoole. Võtan võru mongoli katkiminna ähvardava võru asemele. Helmeid on küll vale arv, aga poiss pole selles süüdi.
Et templikülastusest ei saaks templiküllastust, suundume tagasi hotelli. Kõhuhäda on peale vahepealset massaaži taandunud. Lugemispaus.
Pesumajatädid ei ole meie sokke üles leidnud, loobume. Hoiatuseks tulevastele põlvedele: Green Garden Guesthouse pesumaja sööb sokke!
Toon pildi turult ära, on veel alles, kuigi kõige tagumisse nurka pandud. Pakend on tunduvalt asisem kui Zacki oma Sansibaril. Ehk peab Vietnami-reisi vastu.
Õhtusöögi ja hulga õlut võtame Forest Hut restoranis, mis aastal 2004 asus küll teise koha peal, aga toit oli sama hea.
Neak Pean. Väike tempel kunstlikul saarel. Vett, tõsi küll, praegusel kuival ajal tiigis ei ole. Paar gruppi hiinlasi üritab koos templiga meie piltide peale jääda. Kõige ilusamal kujul on järjekordselt pea sisse vehitud. Minus hakkab tekkima tülgastus inimeste vastu, kes templitest kujudelt päid varastavad (muuhulgas tookordne tulevane Prantsuse kultuuriminister, tõesti - kultuurrahvas...) .
Preah Khan. Suur, vägev tempel. Turiste ka muidugi vastavalt. Väga peened nikerdused. Satume hasarti deevade, ashurade, nagade ja muude tegelaste tuvastamisega. Üks suur must valgete tiiva-äärtega liblikas lendab läbi templi. Keegi valge süüdistab meid paari lühikese lause kuulmise jarel soome keele rääkimises. Tegemist hollandlasega, kes leiab siis sümpaatselt, et kuulume samasse liiki ja on häbiväärne, kuidas eurooplased on lasknud kõik saavutatu käest ja moslemid on maailma vallutamas. Leian, et tegemist on elu loomuliku ringkäiguga, kuid tema põeb edasi impeeriumiihalust ja pärast mõttevahetust photoshopi teemadel läheme laiali. Peame templi juures lõunapausi ja soetame mõned seelikud.
Edasi veame oma riisi täis topitud vatsad Ta Keo otsa. Tempel, mille ehitamine jäi pooleli just enne nikerdamise algust. Põhiline võlu seisnebki ronimises ja askeetlikus ümbruses. Trepp on nii järsk, et meenutab pigem seina. Kõige kõrgemas tornis on pisike poiss käevõrudega. Saame teada, et iga dollarise võru pealt saab tema 400 rieli kasumit. Käib koolis hommikupoole. Võtan võru mongoli katkiminna ähvardava võru asemele. Helmeid on küll vale arv, aga poiss pole selles süüdi.
Et templikülastusest ei saaks templiküllastust, suundume tagasi hotelli. Kõhuhäda on peale vahepealset massaaži taandunud. Lugemispaus.
Pesumajatädid ei ole meie sokke üles leidnud, loobume. Hoiatuseks tulevastele põlvedele: Green Garden Guesthouse pesumaja sööb sokke!
Toon pildi turult ära, on veel alles, kuigi kõige tagumisse nurka pandud. Pakend on tunduvalt asisem kui Zacki oma Sansibaril. Ehk peab Vietnami-reisi vastu.
Õhtusöögi ja hulga õlut võtame Forest Hut restoranis, mis aastal 2004 asus küll teise koha peal, aga toit oli sama hea.
Lisa kommentaar