mets, esimene päev

Transport hilineb ca 20 minutit. Selgub, et reisibüroo kuttidel on juhtunud avarii, vabandatakse ette ja taha. On meie auks takso võtnud, mis raja algusesse viib. Suured seljakotid rändavad koos taksojuhiga teadmatusse ehk siis reisibüroosse. Loodame nendega veel kohtuda.
Igaühe kohta võetakse kaasa kaks liitrist veepudelit, kusjuures pudelikorki kattev kile pannakse taskusse. LP-l on ilmselt seekord õigus olnud - these guys take ecotourism seriously.
Meid kantseldab kaks giidi: Ro ja Minh. Ro on pisem, rõõmsam ja räägib rohkem. Jaotuvad üks ette, teine saba lõppu. Esimesel päeval lubatakse ronimist Pinhatt'i mäe otsa ja pärast alla, ca 4 tundi. Maastik on veider, selgub, et kuna ameeriklased kõik džungli segamini pommitasid, on 20 aastat tagasi künkad Prantsusmaalt pärit mände täis istutatud. Täitsa uus ökosüsteem.
Ro on Eestist kuulnud, ühendab selle sujuvalt Balti merega ja suudab pealinna kohta isegi midagi "linna"sarnast välja mõelda. Terane tüüp. Turismiüliõpilaste menüüs on ka geograafia.
Mägi paistab väga kõrge. Jutu järgi 1770 m merepinnast. Dalat on ca 1500, niiet 270 meetrit ronimist. Järsk, päike paistab pähe, hing üsna niidiga kaelas. Järgmine päev peaks raskem olema, huvitav, mis siis teeme - jookseme mäest üles võidu? Aga tipust on hea vaade. Paistavad Dalat ja suur klooster. Allatulek käib hoopis rutem. Ühe peatuse teeb Ro selleks, et mu vanust ja perekonnaseisu pärida. Tema ise on 23 ja Vietnamis abiellutakse 20selt. Ro lubab abielluda kaheksa aasta pärast, tüdruk olla juba valmis vaadatud, ja siis ka suitsetamise maha jätta. Luban kontrollima tulla.
Poolest mäest hakkab ka tõsisem džungel, sukeldume äkki pea ees vidistavasse hämarasse tihnikusse. Kui tihnik lõpeb, on aeg piknikuks. Meil palutakse relaxida, kuni giidid "laua" valmis seavad. Väga hea, seekord ei pea kööki appi minema. Lõuna koosneb saiast, juustust, kurgist, tomatist, mangost, papaiast ja banaanidest. Kõik selle kraami on Ro ja Minh seljas kohale tassinud.
Natuke maad veel ja jõuame kämpingusse, kus hulk kohalikke söövad, joovad ja naudivad loodust. Poisid on asjast õigesti aru saanud, et meie lõunat seal ei teinud. Sõidame pläriseva paadiga üle Tuyen Lam'i järve. Seal on võimalus sõita kajakiga. Mina saan ühese, Andrus ja Külli pannakse teise. Lahe, saan omas tempos aeruga vehkida ja siis vedeleda, käed-jalad üle ääre vees nagu märg pesu. Vesi selline meie sooja suve mõõtu, st kohalike jaoks üle mõistuse külm. Kajakid on kollased plastmassist künad. Uitame mööda järve siia-sinna, lootuses leida ujumiskohta. Suht lootusetu, igal pool on kallas nii järsk, et on raskusi kajakist välja ja ka pärast tagasi saamisega. Võtame suuna paadisillale tagasi, vahetame vesipõrandaga klaasmajas riideid ja kargame vette. Minh vaatab suht imestunult. Veest välja saamisega on tükk tegemist, sild ei ole just vette ja välja ronimiseks varustatud.
Ka sel kaldal on tihedalt kohalikega asustatud kämping, mille serva pannakse meie auks telgid üles. Varustus on tunduvalt korralikum kui Hosseinil Iraanis, korralik magamisalus, padi ja kaks magamiskotti inimese kohta. Vägev.
Kohalikud käivad kõik paarikaupa meid vaatamas. Õnneks on laagris ka üks elevant, muidu oleksime meie ainus atraktsioon.
Pakutakse õlut ja raamatulugemist telgi servas. Õhtusöök võtab ägisema. Siis teeme lõket ja vaatame tähti. Üks noormees tuleb poetab meile sõnatult igaühele kõrvitsa(või arbuusi?)seemneid pihku, mida me kohusetundlikult järama hakkame. Saan kõige enne oma peotäiega hakkama ja mind karistatakse veel ühega. Siis noormees õnneks lahkub ja me kobime magama. Kohalikud turistid on juba enne päikeseloojangut ära läinud, aga kämpingutöötajad jauravad ja laulavad poole ööni.