mets, teine osa

Minu külje all osutub olema pisike terav kivi. Jälle printsess herneteral. Püüan magada ümber kivi. Külm õnneks hakkab alles vastu hommikut ja jauramine jääb ka mingil ajal vait.
Kui valgeks läheb, võtan suuna järve äärde. Leian valge hobuse ja konni. Kohtun emaga, kes otsib elevanti ja juhatan ta hobuseni. Laagist teisele poole minnes jõuan kaldaääreni, mille elevant on suht tümaks tampinud, aga kus kindlasti tuleb käpuli pisikestest kollastest lilledest portreefotosid teha. Pisut pärast seda, kui olen lõpetanud mõtlemise teemal, kas tahaksin elevandiga seal võsa vahel kohtuda, kuulen kummalist häält ja näen suurt halli mäge mööda minemas. Hoian igaks juhuks puude varju. Elevant on minuga võrreldes ikka VÄGA SUUR loom... Hommikusöögile jõuan märgade saabaste ja sopaste pükstega. Hommikusöögiks nuudlisupp ja uus vahetus kohalikke saabub. Üritan Rod veenda, et ei vaja äraelamiseks abikaasat.
Täna kavas ca 15 kilomeetrit, 6,5 tundi. Õhtul teatas Ro, et tänasel teekonnal liituvad meiega kaks neiut. Kaks neiut osutuvad neiuks ja noormeheks Inglismaalt.
Pläristame piroogiga teisele kaldale tagasi ja müttame algatuseks tükk aega mööda võsa õiget rada otsides. Igal pool tuleb vesi vastu või lõpeb rada läbimatusse tihnikusse. Meenub Meteora. Viimaks leiame õige otsa. Seekord lubatakse tõelist džunglit koos madudega. Kobrasid ei peaks olema. Kõlab rahustavalt. Üks giid käib rohusemates osades toikaga rohus sahistades ees, et madusid peletada. Rada üles-alla, juurikad, liaanid, oksad, kihulased, parmud, pidev linnuvidin, kord päike, kord hämarus. Mõned okkad võtavad hästi ka läbi matkapükste ja käsivartesse suudan kõrkjaid meenutavat tihnikut läbides paar auku tekitada. Enamus ajast õnneks laskumine ja põhiraskus pidigi täna seisnema pikemas tees, mitte järsemates mägedes.
Lõuna oja kaldal. Topime ennast täis saia, juustu, tomatit, kurki, arbuusi, mandariini ja greipi. Suured sinisekirjud liblikad keelduvad istumast maha pildistamiseks sobivasse kaugusse.
Oru põhjas paistab küla, millesse tuleb jõuda ja kus on lootust saada transport tagasi Dalatti. Chicken village, kanaküla. Elanikeks vähemusrahvus, kelle täpne nimetus on selgitamisel. Kui kohviistanduste ja gladiooliväljade vahelt külla jõuame, paistabki hiiglaslik puust kana. Kanaga seotud stoori on kohalik Romeo&Julia. Küla ise on tüüpiline turistilõks, salliputkad paremal ja vasakul. Õnneks on saabunud soomlaste bussiekskursioon ja tädid ei suuda nii paljude jalgadega rahakottide vahel valida, mistõttu lasevad meil rahulikult varjus istuda ja kukke pildistada. Kui soomlased ära lähevad, kerivad kangasteljed kokku ja toovad meile teed. Transport laseb ennast oodata.
Madusid ei kohanud. Ehk siis kobrade osas oli Rol õigus, teiste kohta ei tea.
Dalatti saabume vana prantsuse muusika saatel, linnapildis on kohalik arhitektuur segamini prantsuse koloniaalstiiliga. Sürr.
Kotid ootavad meid reisibüroos. Ro leiab meile 10 minutiga odavama ja ilusama hotelli, kui see, milles olime enne. Voodilinad on satsidega, ja toas ülekerepeegel. Annavad tunda senitundmatud mäestlaskumislihased.
Saame pestud ja kammitud ja kutsume Ro õhtusöögile. Ro viib meid kohalike turistide hulgas populaarsesse restorani, kus väidetavalt valged kunagi ei käi. Menüü on küll ainult vietnami keeles. Tellib terve laua igasugust kraami tais, muuhulgas jänes ja konn. Konn maitseb nagu kana.
Pärimine heade kohalike kohalike kohvimarkide järele lõpeb omapärase üritusega, mis näeb ette taksosõitu linna väidetavalt ainsasse kohta, kus müüakse vietnami parimat kohvi. Selleks kohaks on hiigelsuur kohvik, mille tagauksest Ro meile kohvipakid hangib ja mille kelnerid Andrusega 1-dollarilisi dongideks vahetavad. Vietnamlastele meeldivat dollarised. Takso ootab.
Laseme Ro väljateenitud puhkusele, pildistame Eiffeli torni ja maandume internetis.
www.phattireventures.com on igal juhul tore koht.
kommentaar travelpod'ist:

ihhii
Kas Kylli jäi uskuma, et hobune on elevant? Grete, on Feb 15, 2008 at 09:00PM
Eelmine
mets, esimene päev
Järgmine
transpordiodüsseia

Lisa kommentaar

Email again: