Veider, ei mingeid kukkesid...
Sokhom on koos kahe sõbraga ja motikatega pool seitse kohal. Sihiks Sambor Prei Kuk. Angkori-eelne pealinn, pärit 7. sajandist.
Ema ja Andrus saavad oma motikameeste kiivrid. Minu küsimuse peale, kas kavatseme ümber minna, naerab Sokhom laginal ja ma jätan kiivri talle. Saan korralduse päikeseprillid ette panna. Vaatepilt muutub suht hämaraks, sest päikesest pole haisugi, pigem näeb asi nii välja, nagu kavatseks vihma sadama hakata. Tuhiseme läbi külade: lehmad, lapsed, haned, koerad, majad, hütid, jalgrattad, vankrid, riisipõllud, mets. Ühele koerale saame Sokhomiga pihta ka. Sõit võtab ca tund aega. Õnneks on maa märg, muidu oleksime juba täielikud tolmuahvid. Vihma hakkab siiski sadama ja tõmbame keebid peale. Üritan hõlmad mähkida nii, et mitte moodustada Sokhomi selja taha suurt sinist purje.
Templite juures saame endale kohe sappa kolm igavlevat valvurit ja kaks pisikest tüdrukut, kes üritavad meile müüa salle, 1 dollar tükk. Üks allkirjakinnitus.
Sambor koosneb kolmest templikobarast, väga katkised. Sokhom jagab valvuritele giidiks saamise näpunäiteid. Lõpuks kroonib pisikeste sallimüüjate visadust edu ja võtame Külliga kumbki endale tasuta sissepääsemise eest ühe salli, sest ei tea siis veel, et pärast tuleb siiski ka pilet osta.
Hommikusöök templite ees, banaan ja nuudlisupp.
Tagasisõidu ajaks tuleb päike välja. Vihiseme taas läbi kambodža külaelu, lehvitan hulgale lastele. Üks vägevamaid transpordielamusi senimaani. Ühes külas on pulmad, bride's sister - pruudi õde, viipab üks mees mulle kirjus riides neiu suunas. See võis muidugi ka vabalt tähendada, et pruut on minuga juttu teinud mehe õde...
Kampong Thomis on vahepeal tekkinud liiklus. Ja mitte vähe. Peame kaks korda sooritama vasakpöörde - peateele ja peateelt oma tänavasse. Päris jube.
Jätame Sokhomiga jumalaga ja pakime ennast hotellis kokku. Buss läheb kusagilt tee äärest. Jääb ca kolmveerand tundi hiljaks. Ootamas on veel valgeid. Lõpuks buss saabub ja sõidab lubatud kahe tunni asemel vähemalt kolm. Ekraanil rabeleb Nicolas Cage.
Siem Riepis hakkavad tuk-tuki vennad kohe turiste bussilt maha rabama. Me saame endale dollarise tegelase. Konkurents on kõva. Hotelli valimine kestab terve igaviku. Sel ajal kui Andrus ja ema tube vaatamas käivad, vedelen mina meie kaarikus ja vaatan, kuidas Siem Riep mööda sõidab. Linn on pungil täis valgeid. Tukijuhi nimi on Skra, 35-aastane, 4 last, väidab ennast teadvat Eestit. Väga kannatlik. Näitab mulle kohti, kus on palju eurooplasi. Yeeah, just sellepärast ma kodust nii kaugele tulingi, et näha palju eurooplastest turiste...
Kõht läheb järjest tühjemaks ja üksik pilv linna kohal järjest roosa-lillamaks. Lõpuks valib hotellitoimkond koha, kus poisid livreedes meie kotte tassivad ja uksi avavad ja mis küsib ühe öö eest rohkem kui me senise reisi jooksul ööbimiste eest kokku maksnud oleme. 38 usdi jõevaatega, rõdu ja konditsioneeriga kahene tuba. Aga oleme selle ka ära teeninud.
Skra hotelliotsingute eest raha ei võta, läheme temaga homme Angkorisse päikeseloojangut vaatama ja võibolla kasutame tema teeneid ka järgnevad neli päeva.
Sööme tänaval. Kubiseb internetist.
Pärast internetti külastame kergemeelselt raamatupoodi. Hindade järgi otsustades piraatkaup. Hiljem selgub, et ka piltide järgi otsustades. Pood jääb minust maha 6 raamatu võrra tühjemana, muuhulgas Asif Nazizi "Reading Lolita in Tehran". Mida kõike siit ka leida võib...
Ema ja Andrus saavad oma motikameeste kiivrid. Minu küsimuse peale, kas kavatseme ümber minna, naerab Sokhom laginal ja ma jätan kiivri talle. Saan korralduse päikeseprillid ette panna. Vaatepilt muutub suht hämaraks, sest päikesest pole haisugi, pigem näeb asi nii välja, nagu kavatseks vihma sadama hakata. Tuhiseme läbi külade: lehmad, lapsed, haned, koerad, majad, hütid, jalgrattad, vankrid, riisipõllud, mets. Ühele koerale saame Sokhomiga pihta ka. Sõit võtab ca tund aega. Õnneks on maa märg, muidu oleksime juba täielikud tolmuahvid. Vihma hakkab siiski sadama ja tõmbame keebid peale. Üritan hõlmad mähkida nii, et mitte moodustada Sokhomi selja taha suurt sinist purje.
Templite juures saame endale kohe sappa kolm igavlevat valvurit ja kaks pisikest tüdrukut, kes üritavad meile müüa salle, 1 dollar tükk. Üks allkirjakinnitus.
Sambor koosneb kolmest templikobarast, väga katkised. Sokhom jagab valvuritele giidiks saamise näpunäiteid. Lõpuks kroonib pisikeste sallimüüjate visadust edu ja võtame Külliga kumbki endale tasuta sissepääsemise eest ühe salli, sest ei tea siis veel, et pärast tuleb siiski ka pilet osta.
Hommikusöök templite ees, banaan ja nuudlisupp.
Tagasisõidu ajaks tuleb päike välja. Vihiseme taas läbi kambodža külaelu, lehvitan hulgale lastele. Üks vägevamaid transpordielamusi senimaani. Ühes külas on pulmad, bride's sister - pruudi õde, viipab üks mees mulle kirjus riides neiu suunas. See võis muidugi ka vabalt tähendada, et pruut on minuga juttu teinud mehe õde...
Kampong Thomis on vahepeal tekkinud liiklus. Ja mitte vähe. Peame kaks korda sooritama vasakpöörde - peateele ja peateelt oma tänavasse. Päris jube.
Jätame Sokhomiga jumalaga ja pakime ennast hotellis kokku. Buss läheb kusagilt tee äärest. Jääb ca kolmveerand tundi hiljaks. Ootamas on veel valgeid. Lõpuks buss saabub ja sõidab lubatud kahe tunni asemel vähemalt kolm. Ekraanil rabeleb Nicolas Cage.
Siem Riepis hakkavad tuk-tuki vennad kohe turiste bussilt maha rabama. Me saame endale dollarise tegelase. Konkurents on kõva. Hotelli valimine kestab terve igaviku. Sel ajal kui Andrus ja ema tube vaatamas käivad, vedelen mina meie kaarikus ja vaatan, kuidas Siem Riep mööda sõidab. Linn on pungil täis valgeid. Tukijuhi nimi on Skra, 35-aastane, 4 last, väidab ennast teadvat Eestit. Väga kannatlik. Näitab mulle kohti, kus on palju eurooplasi. Yeeah, just sellepärast ma kodust nii kaugele tulingi, et näha palju eurooplastest turiste...
Kõht läheb järjest tühjemaks ja üksik pilv linna kohal järjest roosa-lillamaks. Lõpuks valib hotellitoimkond koha, kus poisid livreedes meie kotte tassivad ja uksi avavad ja mis küsib ühe öö eest rohkem kui me senise reisi jooksul ööbimiste eest kokku maksnud oleme. 38 usdi jõevaatega, rõdu ja konditsioneeriga kahene tuba. Aga oleme selle ka ära teeninud.
Skra hotelliotsingute eest raha ei võta, läheme temaga homme Angkorisse päikeseloojangut vaatama ja võibolla kasutame tema teeneid ka järgnevad neli päeva.
Sööme tänaval. Kubiseb internetist.
Pärast internetti külastame kergemeelselt raamatupoodi. Hindade järgi otsustades piraatkaup. Hiljem selgub, et ka piltide järgi otsustades. Pood jääb minust maha 6 raamatu võrra tühjemana, muuhulgas Asif Nazizi "Reading Lolita in Tehran". Mida kõike siit ka leida võib...
Lisa kommentaar