viljakas mittemidagitegemise päev

Teel hommikusöögile ja hiljem hotellist välja tuleb vähemalt paarkümmend korda öelda kõigile "good morning". Naeratavad ja kummardavad iga nurga peal.
Esimese asjana viime kogu oma pesu tänavale pesta. Kuna hotelliga priiskame, siis pesupesemisega hoiame kokku. 1 dollar kilo. Hotellis oli dollar või rohkem iga asja pealt. Selgub, et mul on musta pesu pooleteist kilo jagu - kõige vähem.
Järgmiseks paneme tööle Vietnami viisad. Kolmapäeva hommikuks peaks valmis olema.
Siis šoppamine. Hinnad kukuvad üllatavalt kiiresti, eriti kui koopereeruda ja osta asju mitmekaupa. Silma jääb ka üks pilt. Muidugi mitte väike. Eks näis, kui paari päeva pärast veel alles on...
Longime pikalt jõe ääres, leiame kena õllekoha, kus Angkori õlu tuleb kraanist.
Puhkuseks loeme hotellis raamatut. Fitzgerald ammendas ennast juba mõni aeg tagasi. Täna läbin Irina Denezkina lood 21. saj. Venemaa noorte elust. Joovad ja laaberdavad. Alustan Kambodža piraat-reisikirjaga.
Skra on kohal lubatust pisut varem, nad on siin üllatavalt täpsed. Kõik see mees suundub Angkorisse. Peame pool tundi ootama, et saada pileteid algusega homsest. Kaasavõetud dokumendipilte ei lähegi vaja, on uus süsteem, kus piletimüüja ise veebikaameraga pildi ära teeb. Pilet kolib ühte taskusse Erdene Zuu piletiga.
Täna kavas ainult Angkor Wat ja päikeseloojang. Üles õrrele turiste enam ei lasta, 2004 olla lastud. Longime niisama ringi ja teeme mõned klõpsud. Üritan harjuda turistimassiga, paras laulupidu. Esialgu on reklaam vägevam kohapealsest muljest. Inimesed klõpsivad pilte teha, uskudes ilmselt, et SEE Angkori pilt on siin kusagil veel peidus. Päikese silmapiiri taha kadudes aetakse kõik välja ja osaleme üritusel "Angkorist tagasitulijate ummik". Skra kasutab küll kõikvõimalikke otseteid, aga jõe ääres meie hotellini on ikka ainult üks tee.
Õhtusöögiks leiame katuseterassi. Väldime püüdlikult raamatupoodi.