Vastu hommikut hakkab telgis külm.
Õnneks päike tõuseb ja kukub kohe kütma.
Rasvatihased seavad end minu ümber sisse, üks esitab oma talviselt kõlava aaria. Pärast tuleb linavästrik. Kurg klõbistab nokaga. Eilne lapsevankriga jalutaja tuleb küsima, kas külm ei ole telkida. Mm, oleneb.
Noolega näidatud suunast saab maja küljest kraanist vett. Matsalu külastuskeskus on kinni nagu ka kõik teised RMK teabepunktid praegu. Mitte et mul sealt midagi vaja oleks olnud.
Esimesed paar kilomeetrit tolmavat kruusateed teen huvitavamaks põikega metsa. Sobivalt ei ole see teest kraaviga eraldatud. Metsas on ootuspärane tihnik, mis seljakoti külge takerdub, ja ootuspäraselt niiske maapind. On ka sinililli ja ülaseid. Püüan astuda nii, et lilli ära ei tallaks. Lähikonnas haugub sokk. Taas teel, imestan mõnda aega sildi üle „karussell ja pärn“.
Pärnast alates tuleb pidevalt riideid vähemaks koorida. Nurmenukud. Paiselehed. Kiikan sisse Kloostri mõisa varemetesse. Tõstan üle tee sisaliku või vesiliku, kelle meetod ja tempo teeületuseks ei ole minu hinnangul piisavalt turvalised. Ühest majapidamisest läheneb mulle madal paks koer. Selline hingamisraskustega. Perenaine on koroona eest putku tulnud. Matkateest ei tea ta midagi, kuigi on kahte matkajat juba näinud.
Enne Kirblat keerab rada kraavidevahelisele pinnasteele. Näen nelja jänest. Või üht jänest neli korda. Nad vist ettepoole hästi ei näe ja on tõsine oht, et jänes jookseb matkaja jalust maha. Pean parasjagu aru, mida veel seljast ära võtta, kui näen tagant lähenemas suure seljakoti ja poolt nägu katvate päikeseprillidega noormeest. Teretame. Tormab demonstratiivselt kella vaadates edasi. Hmm. Saan ta uuesti kätte Kirbla poe juures. Tõepoolest, meie üksuse võitleja. Kavatseb laupäevaks Aegviitu jõuda. Meil on sama menüü. Kirblas on sündinud Eerik Kumari.
Teispool Kirblat on Kasari jõgi koos oma luhaga. Laut, lage luhamaastik ja põllud. Jõeserv on tihedalt täis kalameeste autosid. Nojah, neil on ju ka nüüd iga päev pühapäev. Käin korra jõge vaatamas. Üks kollane lind, võibolla talvike, askeldab mulle tähelepanu pööramata paar meetrit eemal. Trobikond lagunevaid maju, siis kena tee metsaservas. Väljaarvatud see osa, mida parasjagu maha nülitakse. Kas ei peaks raierahu olema?
Veel idüllilist luhamaastikku ja kena kaasik. Metsasihid on meeldivalt võssa kasvanud. Rumba lõkkekohas on punane auto isa ja pojaga, kes õnneks kohe abivalmilt autosse magama kolivad. Eelinfos jäi mul tähelepanuta, et siin on tuletõrjetiik. Vedasin vett nüüd Allikajõest. Ei tea, kas sai parem.
Gps ütleb 30,36 km.
Rasvatihased seavad end minu ümber sisse, üks esitab oma talviselt kõlava aaria. Pärast tuleb linavästrik. Kurg klõbistab nokaga. Eilne lapsevankriga jalutaja tuleb küsima, kas külm ei ole telkida. Mm, oleneb.
Noolega näidatud suunast saab maja küljest kraanist vett. Matsalu külastuskeskus on kinni nagu ka kõik teised RMK teabepunktid praegu. Mitte et mul sealt midagi vaja oleks olnud.
Esimesed paar kilomeetrit tolmavat kruusateed teen huvitavamaks põikega metsa. Sobivalt ei ole see teest kraaviga eraldatud. Metsas on ootuspärane tihnik, mis seljakoti külge takerdub, ja ootuspäraselt niiske maapind. On ka sinililli ja ülaseid. Püüan astuda nii, et lilli ära ei tallaks. Lähikonnas haugub sokk. Taas teel, imestan mõnda aega sildi üle „karussell ja pärn“.
Pärnast alates tuleb pidevalt riideid vähemaks koorida. Nurmenukud. Paiselehed. Kiikan sisse Kloostri mõisa varemetesse. Tõstan üle tee sisaliku või vesiliku, kelle meetod ja tempo teeületuseks ei ole minu hinnangul piisavalt turvalised. Ühest majapidamisest läheneb mulle madal paks koer. Selline hingamisraskustega. Perenaine on koroona eest putku tulnud. Matkateest ei tea ta midagi, kuigi on kahte matkajat juba näinud.
Enne Kirblat keerab rada kraavidevahelisele pinnasteele. Näen nelja jänest. Või üht jänest neli korda. Nad vist ettepoole hästi ei näe ja on tõsine oht, et jänes jookseb matkaja jalust maha. Pean parasjagu aru, mida veel seljast ära võtta, kui näen tagant lähenemas suure seljakoti ja poolt nägu katvate päikeseprillidega noormeest. Teretame. Tormab demonstratiivselt kella vaadates edasi. Hmm. Saan ta uuesti kätte Kirbla poe juures. Tõepoolest, meie üksuse võitleja. Kavatseb laupäevaks Aegviitu jõuda. Meil on sama menüü. Kirblas on sündinud Eerik Kumari.
Teispool Kirblat on Kasari jõgi koos oma luhaga. Laut, lage luhamaastik ja põllud. Jõeserv on tihedalt täis kalameeste autosid. Nojah, neil on ju ka nüüd iga päev pühapäev. Käin korra jõge vaatamas. Üks kollane lind, võibolla talvike, askeldab mulle tähelepanu pööramata paar meetrit eemal. Trobikond lagunevaid maju, siis kena tee metsaservas. Väljaarvatud see osa, mida parasjagu maha nülitakse. Kas ei peaks raierahu olema?
Veel idüllilist luhamaastikku ja kena kaasik. Metsasihid on meeldivalt võssa kasvanud. Rumba lõkkekohas on punane auto isa ja pojaga, kes õnneks kohe abivalmilt autosse magama kolivad. Eelinfos jäi mul tähelepanuta, et siin on tuletõrjetiik. Vedasin vett nüüd Allikajõest. Ei tea, kas sai parem.
Gps ütleb 30,36 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar