Rumba-Susla

Terve öö kisavad tuletõrjetiigis konnad.
Autoseltskond käivitab ajuti mootorit. Ega neilgi pole soojem kui telgis.
Magan sisse. Ärkan alles siis, kui kavatsesin juba rajale sättida. Samas kulus eile pea tund aega võsas müttamiseks, mida täna plaanis ei ole, küll aga on täna viis kilomeetrit vähem minna.
Rada algab läbi tihke linnulaulu. Need kraavikaldal kulgevad rajad on hea leid. Kraavid on ilusti osaliselt kinni kasvanud ja sobivad hästi kudemiseks neile, kellel on vaja kudeda. Taamal luhal märgivad kalameeste autod Kasari jõe asukohta.
Teeservades on hirmus palju prügi. Mul on küll alati kaasas kotid prügihälvikute järelt koristamiseks, aga selle koguse järele oleks pidanud traktoriga tulema. Ja kõike kokku korjates ei jõuaks ma jõuluks ka Kauksisse.
Pärast Kasari jõe ületamist kulgeb rada puisniidul, mis on silmale kena vaadata, kuigi kohati veidi vesine. Riiete koorimise pausi ajal vallatlevad pea kohal kaks metsvinti. Näen üht väikest jänest, kelle kõrval kõik eilsed jänesed olid hiiglased. Niidu servas on RMK-kirjaga auto. Mees uurib, kas käin matkateed ja kas pikalt üle luha tulemine tüütu polnud. Arvan, et kui liiklust pole ja ilm ringivahtimiseks sobiv, ei ole miski tüütu. Pärast on veel üks suur jänes, kes laseb mul endale täitsa lähedale tulla. Paljasmaal on nartsissid ja sealsamas näen ka selle suve esimest võilille.
Edasi on umbes kaks kilomeetrit hästi tolmavat teed, mille hüvitab järgnev metsarada. RMK-mees on juba seal ja eemaldab rajale langenud puid. Küsib, kas keegi tänapäeval ka rajamärke vaatab või kasutavad kõik gps-i. Minusugune ludiit usaldab muidugi iga kell inimest rohkem kui masinat. Iga kord ei viitsi ka gepsu taskust välja võtta, lisaks mõjuvad märgid julgustavalt: jah, oled õigel teel! Jätan nimetamata, et pärast Lapimaal ja Islandil matkamist tunnen rajamärkide vastu üldse suurt isiklikku sümpaatiat. Veidi edasi keerab rada täitsa metsa ja sealt oleksin ilma märkideta küll vuhinal mööda pannud. Märkide kiituseks tuleb veel lisada, et puude vahel sik-sakitades on toredam ringi vahtida, mitte ninapidi gepsus olla. Vahepeal möödub minust paremalt üks kits.
Istun ülaste vahele einet võtma. Saateks polüfooniline linnulaul ja kuklasse paistev päike. Sipelgas rähkleb lehetükiga. Ei saa aru, mis suunas ta minna tahab, iga suure lehe all paistab olema tupik. Või ei mahu ta koos kandamiga enam tuldud rada pidi tagasi. Saabub bassihäälne külaline. Kimalaste arvukus väheneb. Nad ei kohane muutuva kliimaga. Kui teised liigid nihkuvad põhja poole, siis kimalase leviala lihtsalt tõmbub lõuna poolt kokku. Tolmeldajatena on nad samas väga olulised ja seda mitte ainult metsas. Varsti on RMK-mees jälle platsis. Seekord värskendab ta puudele joonistatud märke.
Õige pea jõuan Hirvepargi lõkkekohta, mis on maaliline, aga asub tõepoolest väga viltusel saarel nagu ennist hoiatatud. Natuke maad Kauksi poole ja sada meetrit matkateelt kõrval on üle vee kohaliku matkaraja ääres siledama maapinnaga lõkkekoht. Park ise on täis vanu puid, sammalt, linnulaulu ja ülaseid. Siit päeva koroonasoovitus: Vana-Vigala kohalik matkarada.
Pärast Vana-Vigalat on pikk tükk kruusa, kompensatsiooniks tups-pilved sinises taevas ja küljelt puhuv mahe tuul. See tuul on täna terve päeva sealt suunast puhunud ja mul kõik juuksed paremale kamminud.
Kruus lõpeb Vigala jõel, kust võtan kaasa kolm liitrit vett. Umbes kaks kilomeetrit enne laagripaika voolab miski oja, kust ka ilmselt häda korral vett kannataks võtta. Põua ajal võib see küll kuiv olla.
Rada jätkub vanal raudteetammil, mis oma järjepidevast sirgjoonelisusest hoolimata on kena kõndida. Tallad on siiski õhtuks ümmargused. Ju on vorm kesine. Kott on küll kergem kui varasematel matkadel, stardis oli 14,2 kilo. Seni tavalise 20 või 25 asemel.
Lõpuks ometi üks ööbimiskoht, kus pole ühtegi inimest. Maas lebab seitse senti ja laua all kaks puhast taassuletavat kilekotti. Neid oli mul just vaja. Puu otsas on pall ja prügikasti küljes ripub nööriga nuga. Laagripaiga ja lageraie vahele on puudetukka tehtud kileinstallatsioon, mille eemaldamiseks kulub hulk aega. Okstesse takerdunud kile rebeneb ja kõige kõrgemat juppi ei ulatagi alla võtma. Õhtusöögi taustaks saabub auto, enne Vigala jõel kalastanud seltskond läheb kelguga raielangi suunas ja tuleb kergema kelguga tagasi. Ilmuvad kaks sääske.
GPS ütleb 25,64 km. Aga matkatee kilomeetrimärgistus on siin sassis.
Eelmine
Penijõe-Rumba
Järgmine
Susla-Varbola

Kommentaarid

  • Olavs  •  23. aprill 2020
    Rumbat reklaamiti kohana, kuhu võiks karantiini aeg minna. Suslat ei mainitud.
    Huvitav, kas Varbolas on kaev korda tehtud?
  • Külli  •  23. aprill 2020
    Täna nägi mind koos Tupsiga lähenemas meie heinamaale kaamerapildilt tuttav kits (ilma sarvedeta), uuris meid tükk aega, kuni Katrin ta minema peletas (Katrin oli minu telefonis, mis oli valju peal ja ta ei kuulnud minu vaikimisele sundivat sisinat)
  • Anneli  •  24. aprill 2020
    Siin Varbola, kaev töötab :)

Lisa kommentaar

Email again: