Hetta suusarajad

Auto peal on terve hunnik. Auto ümber on ka. Jõuan just lumelabidaga välja, kui mööda sõidab sahamees ja tuulutab lume puude vahele. Teeäärsed puud saavad sellest huvitavalt märgistatud.

Hetta suunas läheb heledamaks ja viimaks tuleb päike välja. Lumi on nüüd osaliselt asetatud mändidele ja nii näevad nad hoopis kenamad välja.

Hettas jätame auto bensujaama kõrvale ja suusatame üle järve. Eesmärk on käia Pyhäkero rajakohvikus kohvi joomas. Järvel vehivad üksikud suusasportlased, teisel kaldal metsa vahel on inimesi vähem. Enamus aega ei näe kedagi. Aeg-ajalt kukub mõne puu otsast veidi lund alla, mis päikeses sädeleb ja keerleb nagu hõbedapuru. Kuulda on ainult lume sahinat suuskade all ja suusakeppide kriuksumist. Lumi raja kõrval tundub pehme, on võtnud sisse ümarad vormid ja peale okste varjud.

Rajakohvikus on mitmeid üksikuid nina luristavaid soome mehi. Pakutakse põhjapõdrapirukat, suhkruga üleriputatud rasvapirukat, kohvi ja teed. Ja veel üht-teist. Saabub saksa perekond ja hakkab ükshaaval kõiki asju ostma. Avastab siis, et nende lapsed ei jaksa külla tagasi suusatada ja tellib omale mootorsaanid järgi.

Tagasitee valime kilomeeter pikema ja pärast selgub, et see sisaldab ka kaht koma kaht kilomeetrit lahti lükkamata rajajuppi. Varasemad jäljed asetsevad sügavas vaos ja keppe tuleb seega ebamugavalt kõrgele tõsta või lihtsalt järel lohistada. Siin on ka taas see koht, kus suusakepile toetudes see pooltel kordadel suure jupi võrra lume sisse vajub. Metsas on aga hea vaikne ja ei vastu- ega taganttuleva liikluse pärast muretsema ei pea. Varjud venivad pilvehämuses päikeses aina pikemaks. Lõpuks tuleb suusatamist ligi 17 km.

Õhtul tehakse makarone bolognapärase kastme ja viineritega ning pärast seda muidugi sauna.