Kolm päeva kõrbes oli küll lühemalt kui plaanitud, aga siiski väga tore.
Tsensuuri
polnud, internetti, tõsi küll, ka mitte. Netipunkte ei nimetata siin
muidu ka internetiks, vaid coffee netiks, kuigi kohviga ei ole neil
kõige vähematki pistmist.
Venelastel, kes meid Iraani piiril kõrbe kohta informeerisid, ei olnud siiski õigus. Kõrbes on midagi: eri sorti tuuste ja kohati isegi põõsaid, kaamelite, kitsede, hiirte, sisalike ja madude jälgi, pisikesi musti mardikaid, kes ennast liiva sisse kaevavad ja kellest üks edutult Andruse uut värvilist saapapaela üritas sisse vehkida. Isegi kohtades, kus midagi pole, on MIDAGI. Näiteks sool.
Nägime kivist kõrbe ja liivast kõrbe ja soolavälju, silmapiirini tähti täis taevast ja päikesetõusu, istusime soola sees ja kõmpisime maha terve portsu kilomeetreid. Nina on kenasti kärsanud moega. Iga natukese aja tagant uus maastik. Kuiva soolajärve pind näiteks kohati nagu nahk pärast pikka vanni, kohati meenutab aga ülespidi servadega lootoselehti.
Kõrbes on kõrbereeglid, näiteks rätikut ei pea kandma ja ürpi ka mitte. Nägin isegi paari kohalikku naist palja peaga.
Ööbimine oli pisike pettumus, sest olime kaks ööd karavanserai parklas, kus esimesel ööl käis kuni hommikuni tants, trall ja tagaajamine, autod lasid signaali jne. Edasi oleks asi kulgenud tsivilisatsioonist eemale, kuid kange külma tõttu loobusime. Magamiskott ja magamisalus olid sobivad koduse sooja suve tarbeks, mistõttu esimene öö oli täiesti unetu.
Söögiks taimetoit. Ja spageti iraani moodi :)
Esimese õhtu sisustasid suuresti noored Teheranist, kelle lõkke ääres ennast soojendasime ja kes laulsid ja tegid pantomiimi. Mind kuulati muidugi üle päritolu ja senise reisi kohta, keegi noormees kasutas juhust oma üsna head saksa keelt praktiseerida. Lõpuks käisime koos laagrist eemal tähti vaatamas, asi oli organiseeritud, tekk laotati maha ja inimesed nagu silgud pütis sinna ritta.
Osa järgmisest hommikut sisustas arrogantne noormees, kes tituleeris ennast jalgpallikohtunikuks ja võrdles koguni Collinaga, kiitis oma inglise keele oskust ja ülbitses Hosseiniga. Ebameeldiv kuju.
Terve päeva turnisime liivaluidete otsas. Need on tõesti liivatriibulised. Kõige lahedam on peaaegu püstloodis mäe otsast alla joosta, tundes ennast nagu kärbes seina peal. Jalad vajuvad kindlalt pahkluuni liiva sisse. Millegipärast on jalanõud ja taskud õhtuks liiva täis.
"A small group of two" võimaldab ka mõnevõrra giidi terroriseerida, istudes lihtsalt mingisse kohta maha ja keeldudes edasi minemast. Giid reageerib tavaliselt küsimusega, kaua me seal olla tahame - kas 5 minutit? Jah, just. Ja kui ta ca 20 minuti pärast sama küsimusega uuesti ilmub, saab ennast reipalt püsti ajada ja teatada "let's go!" Hossein oli küll sellest osas väga mõistlik, kannatades välja isegi Andruse magamajaamise liival.
Kohtasime hollandlast, kes töötab Nokias ja korraks kõrbe sattus. Oli käinud Tallinnas. Võisin vastata, et olen neli korda käinud Amsterdamis ja vanalinnas ära eksinud.
Järgmisel ja ühtlasi viimasel kõrbepäeval trampisime ringi mööda saart soolameres. Sinna minnes kohtasime tosinat kaamelit, kes meist majesteetliku ükskõiksusega möödusid. Õhtusel piknikul õnnestus Hosseinilt välja meelitada kaks tuunikalakonservi, mis oli kõige lähemal lihale, mida kõrbes pakuti.
Sel päeval kohtasime kahte liiva sisse kinni jäänud bussi, mida pidavat sageli juhtuma. Ühte üritasime tulemusteta välja tõmmata, sest bussijuht olevat tore mees, kuid köis läks katki. Tõmbamise eeltingimuseks seadis Hossein selle, et bussireisijad koristaks bussi ümbert ära prahi - väga novaatorlik. Võtsime auto peale ühe hädalise, kellel vaja kindlasti Teherani jõuda.
Hotell Qomis tundub esmapilgul luksuslik, sest kohe ei paista välja, et kardinad on tinutatud kardinapuu külge ega kavatse liikuda, konditsioneer puhub ainult kuuma õhku ja vannitoa aken ei seisa kinni, sest riivi erinevad osad ei ole lihtsalt kohakuti. Ühel aknal leidub õnneks link (unustatud eemaldada?) ja rebime selle lahti. Kardina saab kinni siduda saapapaelaga. See-eest oli retseptsioonineiu väga viisakas. Farsikeelse menüü tutvustamise ajal reedan oma lugemisoskuse. Oh, you can read? Are you a moslem? Tunnistan, et mitte. Aa, kristlane? Selle peale teatab neiu, et talle meeldib see meie prohvet - messias. Väga armas :) Hossein tuleb hüvasti jätma ja katkestab religioonidevahelise sõpruse.
Oleme kõige oma kraamiga koos nii tolmused, et peab kogu täiega duši alla minema. Dušikardin on muidugi tundmatu luksus (siiani nähtud kahes kohas).
Venelastel, kes meid Iraani piiril kõrbe kohta informeerisid, ei olnud siiski õigus. Kõrbes on midagi: eri sorti tuuste ja kohati isegi põõsaid, kaamelite, kitsede, hiirte, sisalike ja madude jälgi, pisikesi musti mardikaid, kes ennast liiva sisse kaevavad ja kellest üks edutult Andruse uut värvilist saapapaela üritas sisse vehkida. Isegi kohtades, kus midagi pole, on MIDAGI. Näiteks sool.
Nägime kivist kõrbe ja liivast kõrbe ja soolavälju, silmapiirini tähti täis taevast ja päikesetõusu, istusime soola sees ja kõmpisime maha terve portsu kilomeetreid. Nina on kenasti kärsanud moega. Iga natukese aja tagant uus maastik. Kuiva soolajärve pind näiteks kohati nagu nahk pärast pikka vanni, kohati meenutab aga ülespidi servadega lootoselehti.
Kõrbes on kõrbereeglid, näiteks rätikut ei pea kandma ja ürpi ka mitte. Nägin isegi paari kohalikku naist palja peaga.
Ööbimine oli pisike pettumus, sest olime kaks ööd karavanserai parklas, kus esimesel ööl käis kuni hommikuni tants, trall ja tagaajamine, autod lasid signaali jne. Edasi oleks asi kulgenud tsivilisatsioonist eemale, kuid kange külma tõttu loobusime. Magamiskott ja magamisalus olid sobivad koduse sooja suve tarbeks, mistõttu esimene öö oli täiesti unetu.
Söögiks taimetoit. Ja spageti iraani moodi :)
Esimese õhtu sisustasid suuresti noored Teheranist, kelle lõkke ääres ennast soojendasime ja kes laulsid ja tegid pantomiimi. Mind kuulati muidugi üle päritolu ja senise reisi kohta, keegi noormees kasutas juhust oma üsna head saksa keelt praktiseerida. Lõpuks käisime koos laagrist eemal tähti vaatamas, asi oli organiseeritud, tekk laotati maha ja inimesed nagu silgud pütis sinna ritta.
Osa järgmisest hommikut sisustas arrogantne noormees, kes tituleeris ennast jalgpallikohtunikuks ja võrdles koguni Collinaga, kiitis oma inglise keele oskust ja ülbitses Hosseiniga. Ebameeldiv kuju.
Terve päeva turnisime liivaluidete otsas. Need on tõesti liivatriibulised. Kõige lahedam on peaaegu püstloodis mäe otsast alla joosta, tundes ennast nagu kärbes seina peal. Jalad vajuvad kindlalt pahkluuni liiva sisse. Millegipärast on jalanõud ja taskud õhtuks liiva täis.
"A small group of two" võimaldab ka mõnevõrra giidi terroriseerida, istudes lihtsalt mingisse kohta maha ja keeldudes edasi minemast. Giid reageerib tavaliselt küsimusega, kaua me seal olla tahame - kas 5 minutit? Jah, just. Ja kui ta ca 20 minuti pärast sama küsimusega uuesti ilmub, saab ennast reipalt püsti ajada ja teatada "let's go!" Hossein oli küll sellest osas väga mõistlik, kannatades välja isegi Andruse magamajaamise liival.
Kohtasime hollandlast, kes töötab Nokias ja korraks kõrbe sattus. Oli käinud Tallinnas. Võisin vastata, et olen neli korda käinud Amsterdamis ja vanalinnas ära eksinud.
Järgmisel ja ühtlasi viimasel kõrbepäeval trampisime ringi mööda saart soolameres. Sinna minnes kohtasime tosinat kaamelit, kes meist majesteetliku ükskõiksusega möödusid. Õhtusel piknikul õnnestus Hosseinilt välja meelitada kaks tuunikalakonservi, mis oli kõige lähemal lihale, mida kõrbes pakuti.
Sel päeval kohtasime kahte liiva sisse kinni jäänud bussi, mida pidavat sageli juhtuma. Ühte üritasime tulemusteta välja tõmmata, sest bussijuht olevat tore mees, kuid köis läks katki. Tõmbamise eeltingimuseks seadis Hossein selle, et bussireisijad koristaks bussi ümbert ära prahi - väga novaatorlik. Võtsime auto peale ühe hädalise, kellel vaja kindlasti Teherani jõuda.
Hotell Qomis tundub esmapilgul luksuslik, sest kohe ei paista välja, et kardinad on tinutatud kardinapuu külge ega kavatse liikuda, konditsioneer puhub ainult kuuma õhku ja vannitoa aken ei seisa kinni, sest riivi erinevad osad ei ole lihtsalt kohakuti. Ühel aknal leidub õnneks link (unustatud eemaldada?) ja rebime selle lahti. Kardina saab kinni siduda saapapaelaga. See-eest oli retseptsioonineiu väga viisakas. Farsikeelse menüü tutvustamise ajal reedan oma lugemisoskuse. Oh, you can read? Are you a moslem? Tunnistan, et mitte. Aa, kristlane? Selle peale teatab neiu, et talle meeldib see meie prohvet - messias. Väga armas :) Hossein tuleb hüvasti jätma ja katkestab religioonidevahelise sõpruse.
Oleme kõige oma kraamiga koos nii tolmused, et peab kogu täiega duši alla minema. Dušikardin on muidugi tundmatu luksus (siiani nähtud kahes kohas).
Lisa kommentaar