Abruka

Jääb praamil kõrva vestluskatke. Ega Abruka ole mõni tihedalt rahvastatud koht.
Küsija on soliidne soniga härrasmees, kes meenutab Ülo Tuulikut. Äkki ongi. Kui Abrukal kohatud inimene pole kalur, on ta suure tõenäosusega kirjanik.
Sadamast leiame Maarja, kes selgitab, et kohalikuks saamise eeldus on oma voodi saarel. Vaatame üle elamu, nõukogude arhitektuuriime, milles uhke seinamaaliga teatrisaal. Maali ma olen juba näinud. Selle tegi Kaljo Põllu aastal 1995, keskel Say Baba, servas Mart Laari ja Lennart Merd meenutavad tüübid. Samas ei ole ma kindlasti siin majas varem käinud. Alles pärast lahendame mõistatuse – maali näidati Lemo matkasaates „Veeteed“.
Saame kogu kompleksi oma käsutusse, turismihooaeg sõidab sisse alles pärast jaanipäeva. Üle tee õitseb sada lille ja maja ümber laulab tosin erinevat lindu. Vesiaia poolt kostab hallhaigru karjeid. Maja taga seisab wifi parool. Hakkame kohe suvitama.
Pärast jalutame mööda Vahase teed Vaherahu otsani ja tagasi. Kaitsealune salumets on täis karulauku ja põlvekõrgusi nurmenukke. Kohtume selle aasta esimeste sääskedega. Puisniidu kohal tiirutab merikotkas.

Hommikul varavalges seisan paar tundi metsateel ja kuulan linde. Neid on siin omajagu, eriti metsvinte. Ööbik paistab laksutavat ööpäevaringselt.
Pärast jalutame Pitkaninale, takerdudes teel pidevalt mardikatesse ja liblikatesse.
Saarel on kõik paigas, olemas nii ülased kui ka alused. Metsa all võsaülased ja Pitkaninal suurtükialused.
Üle kitsa veeriba paistab Linnusitamaa, mis kuulutas end The New York Timesi andmetel 1905. aasta revolutsiooni raames iseseisvaks vabariigiks. Tundub teine vaevu nina vee peal hoidvat. Ühtegi kodanikku pole näha, kui tiirud ja kajakad välja arvata.
Esmaspäev on tööpäev. Kui töö tehtud, tuleb jalutuskäik külla. Ootan Kallet, longin metsateel, jään metsa piirile seisma. Keegi tuleb vasakult rohu seest. Üks väike loom. Rebasekutsikas pistab pea karulaugu seest välja, näeb mind ja kihutab mööda teed minema.
Külaekskursiooni juhatab sisse bussipeatus. See ime nähtud, on vaja leida suur haruldus – uimastav varesputk, sarikaline, kes kasvab Eestis ainult Abrukal. Leiame ta ühelt Suurküla kiviaialt. Kasvab seal ilusti kõrvuti mets-harakputkega, endal lehed nii pehmed.
Taevas patrullivad hallhaigrud ja põldlõokesed. Põõsastest hõikavad kõiksugu väiksemad värvulised, tihastest karmiinleevikeseni. Metsavahel kostab kõva rabinat ja kädinat. Kõrgete puude otsa jääb enne kaugemale kadumist kinni sabatihaste salk.

27. mai
Hommikul ei ole eilsest udust midagi järel. Longin tunnikese teerajal ja registreerin 19 linnuliiki. Siinne Kesk-Euroopa tüüpi laialehine salumets on reklaamtekstide järgi jäänuk meil 5000–7000 aastat tagasi valitsenud soojemast atlantilisest kliimaperioodist ja ühe Maaülikooli teadlaste artikli järgi hoolsa lageraie tulemus. Mine võta siis kinni. Lehtmetsa ainulaadne roheline valgus on lummav sellegipoolest.
Pika ja pannkoogirohke hommikusöögi katkestab majaperemehe ilmumine. Tellime täiendavat kohvi. Ta kavatseb hakata muru niitma. Huvitav, et lisaks erinevatele esteetilistele arusaamadele varieerub ka inimeste arusaam tolmeldajatest ja liigirikkuse mõjudest. Kellegi meemesilased käisid siinsetel tulikatel korjel. Osa lilleväljast siiski pääseb. Esialgu.
Lõuna paiku väntan raamatukokku, mis interneti andmetel pidi alates maist teisipäeviti ja reedeti avatud olema. Ei ole avatud. Uks on lukus ja maja ümber vedeleb hulk jalgrattaid. Tagasiteel kiikan sisse kabelisse aastast 2023. Ilusad vitraažid on akendel.
Pärast tööpäeva lõppu võtame rattad eesmärgiga vaadata Pitkaninal täpsemalt mõnd lindu, näiteks merikotkast ja kiivitajaid. Hakatuseks leiame eri suuruses puuke oma pükstelt, siis näeb Kalle imelikku parti. Lähemale suumides selgub, et tegu pole hoopiski mitte pardiga. Veiste karjamaal patseerib naaskelnokk! Ma olen viimased 25 aastat tahtnud seda lindu näha. Kiivitajad ei saa eriti tähelepanu, kuigi neid seisab naaskelnoka ümber tükki kolm. Taamal on veel suur kamp suur-laukhanesid, mõned hallhaigrud ning muidugi kühmnokk-luiki, sinikaelu, kalakajakaid ja randtiire. Selja tagant kõlab üleskutse video-video! Natuke videot saab siis ka tehtud.
Enne päikeseloojangut heidame pilgu musta-valgetriibulisele majakale, mis seisab kellegi tagahoovis, ja läheme koju grillima. Päike paistab veel trepile ja linavästrikud hööritavad tee peal sabasid.
Hommikupooliku täidab plärin. Töötegemise taustaks ei ole enam akna taga mets-harakputki, mille otsas linavästrikud kõõlumas käisid. Romantiline aas asendub ilmetu muruplatsiga. Polegi vaja töö ajal ringi vahtida. Kui siin hakatakse telkimise, pulmapeo või pallimängu käigus talluma, siis arusaadav. Ringiratast ääre suunast keskele kokku niitmine on sellegipoolest halb praktika.
Tuult pole. Üldse. Ükski puuleht ei liigu. See-eest on sääski ja kärbseid tulnud.
Jalutame Männareika puisniidule. See veel käimata koht. Rada on veidi rohtunud ning rikastatud kurereha ja salu-tähtheinaga. Ootamatult on siin salumetsas kuusetukk ja kohe kostabki pöialpoissi ja mets-lehelindu.