Istume laupäeva hommikul Tallinna bussijaamas
Rakvere bussi, et sõita Viitnale.
Viitna-Tapa matkarada ei ole mulle rahu andnud
alates aprillist 2021, mil käisime Ohepalus Udriku laugastel päikesetõusu
vaatamas ja juhuslikult rajaga kohtusime. Kohalike initsiatiivil tehtud rada,
mis ühes otsas kattub natuke Viitna järvede rajaga ja teises otsas RMK
matkateega.
Kõigepealt läheme Viitna kõrtsi. Päike sirab. Lätlased hullavad külakiigel.
Pärast pannkooke sukeldub rada parkla servast kenasse kuusikusse. C-vitamiin on kohe raja kõrval. Vaatleme piipheina ja habesamblikku, ronime üle paari tüve. Linajärv vilksatab puude vahel, kui jätkame juba kõrgemal harjal. Oos. Kunagine jõepõhi. Kilomeeter maad ülalpool meie kohal kõrgus liustik.
Pikkjärve ääres peesitavad inimesed liivarannal. Meil pole nendega asja. Edasi on lehtmets, jämeda korbatanud tüvega kased raja ääres. Puudevahed on päikesekiiri täis. Esialgu saame saagiks metsasitika, ühe siklase (vist) ja vaskussi. Satikaid tuleb pärast veel. Mändide eeterlikud aurud asenduvad sookailu salapärase lõhnaga, hiljem lõhnavad koldnõgesed, keda siin kõik kohad täis on. Nagu ka tähtheina ja kevadist seahernest. Paiguti õitseb veel ka valgeid ülaseid ja jänesekapsast. Leiame piirikive ja vaigutatud puid. Pärast Viitna matkarajalt ära keeramist on matkaraja silte mitmes kohas. Mets on värskelt roheline, kostab mets-lehelindu ja must-kärbsenäppi. Kusagil kaugel on üksik kägu. Loobu jõe ääres on koprajäljed. Käpa ja hamba omad.
Ületame kuulsa Tapa-Loobu maantee, aga jätame käskkohtade vahel valimata. Paneme padinal teisele poole metsa. Seal on kuutõverohtu, maikellukesi ja ussilakka. Kõik puha üheidulehelised.
Esimene peatus tuleb Kõverjärve ääres, kus kaks napis riides inimest naatides lesivad. Matkajad muidugi ei lase end segada ja eks väheriietatud inimesi ole varem ka juba nähtud. Vesi on täis konnakulleseid, ilmselt hariliku kärnkonna omi. Sööme õuna, vaatame järve. Võililled õõtsuvad tuules, päike sillerdab lainetel. Kuhugi pole kiiret. Mööda sõidab jalgrattur, kõrrelt stardib sarviknaksur. Rippumiseks sobivas konfiguratsioonis puid ei paista ja napis riides inimesed ilmselt ei jõua ära oodata, millal me lahkume, miska jätkame Katku talu peatuskoha suunas.
Kõrguste vahed on kohati muljetavaldavad. Kohe näha, et see on üks suurimate kõrguse vahedega oose Eestis. Ühes kohas saab ka köit kasutades üles turnida. Leiame veel vägevaid vanu kaski. Ja rahapaja. Paaris kohas on ka huntide piiritähiseid ehk junnihunnikuid.
Varjualune Katku peatuspaigas lebab ristseliti maas. Kemmerg on hea tahtmise korral kasutukõlblik. Tuvastame rajalt veidi eemal sobivad puud ja tõstame natuke oksi ümber. Napp rippvoodis ööbimise kogemus tähendab tükk aega askeldamist. Mitte et meil kuhugi kiiret oleks. Joome kohvi, siis ripume ja loeme raamatut. Mõni laseb ka silma looja. Naabriteks on musträstad ja punarind. Hiljem on õhtusöök.
Kõigepealt läheme Viitna kõrtsi. Päike sirab. Lätlased hullavad külakiigel.
Pärast pannkooke sukeldub rada parkla servast kenasse kuusikusse. C-vitamiin on kohe raja kõrval. Vaatleme piipheina ja habesamblikku, ronime üle paari tüve. Linajärv vilksatab puude vahel, kui jätkame juba kõrgemal harjal. Oos. Kunagine jõepõhi. Kilomeeter maad ülalpool meie kohal kõrgus liustik.
Pikkjärve ääres peesitavad inimesed liivarannal. Meil pole nendega asja. Edasi on lehtmets, jämeda korbatanud tüvega kased raja ääres. Puudevahed on päikesekiiri täis. Esialgu saame saagiks metsasitika, ühe siklase (vist) ja vaskussi. Satikaid tuleb pärast veel. Mändide eeterlikud aurud asenduvad sookailu salapärase lõhnaga, hiljem lõhnavad koldnõgesed, keda siin kõik kohad täis on. Nagu ka tähtheina ja kevadist seahernest. Paiguti õitseb veel ka valgeid ülaseid ja jänesekapsast. Leiame piirikive ja vaigutatud puid. Pärast Viitna matkarajalt ära keeramist on matkaraja silte mitmes kohas. Mets on värskelt roheline, kostab mets-lehelindu ja must-kärbsenäppi. Kusagil kaugel on üksik kägu. Loobu jõe ääres on koprajäljed. Käpa ja hamba omad.
Ületame kuulsa Tapa-Loobu maantee, aga jätame käskkohtade vahel valimata. Paneme padinal teisele poole metsa. Seal on kuutõverohtu, maikellukesi ja ussilakka. Kõik puha üheidulehelised.
Esimene peatus tuleb Kõverjärve ääres, kus kaks napis riides inimest naatides lesivad. Matkajad muidugi ei lase end segada ja eks väheriietatud inimesi ole varem ka juba nähtud. Vesi on täis konnakulleseid, ilmselt hariliku kärnkonna omi. Sööme õuna, vaatame järve. Võililled õõtsuvad tuules, päike sillerdab lainetel. Kuhugi pole kiiret. Mööda sõidab jalgrattur, kõrrelt stardib sarviknaksur. Rippumiseks sobivas konfiguratsioonis puid ei paista ja napis riides inimesed ilmselt ei jõua ära oodata, millal me lahkume, miska jätkame Katku talu peatuskoha suunas.
Kõrguste vahed on kohati muljetavaldavad. Kohe näha, et see on üks suurimate kõrguse vahedega oose Eestis. Ühes kohas saab ka köit kasutades üles turnida. Leiame veel vägevaid vanu kaski. Ja rahapaja. Paaris kohas on ka huntide piiritähiseid ehk junnihunnikuid.
Varjualune Katku peatuspaigas lebab ristseliti maas. Kemmerg on hea tahtmise korral kasutukõlblik. Tuvastame rajalt veidi eemal sobivad puud ja tõstame natuke oksi ümber. Napp rippvoodis ööbimise kogemus tähendab tükk aega askeldamist. Mitte et meil kuhugi kiiret oleks. Joome kohvi, siis ripume ja loeme raamatut. Mõni laseb ka silma looja. Naabriteks on musträstad ja punarind. Hiljem on õhtusöök.
Öö on soe. Vahepeal sajab. Korra vilistab lähedal laanepüü ja eemalt on kosta tetri. Hommikul hakkab sõda ja linnud jäävad vait. Lõpuks tuleb päike välja.
Meil ei ole endiselt kuhugi kiiret. Mööduvad ratturid. Kerkime oma hernekaunu meenutavatelt magamisasemetelt alles üheteist paiku. Hommikusöök võtab ka aega. Minema ei saagi oluliselt varem kui eile. Leiame üsna kohe suure huntide piirimärgi, millel toimetavad kaks punaselg-raisamardikat.
Taas on vanu puid ja vaade oosilt alla. Leian kännu, millel eelmine kord oli koni. Uut koni pole toodud. Ohepalu kandis algavad polügooni laiendatud ohuala märgid ja kaardi juures läheneb laiguline noormees informatsiooniga. Kavatsetakse ära lasta kogu moon, niipalju kui on. Nii see umbes kõlab jah.
Kõnnime mööda ohuala serva, kohtume RMK matkateega. Algavad vaated alla rabadele. Seal siis lösutas suur jääkamakas, sel ajal kui siin voolas jõgi. Või midagi. Kena looklev rada. Kuulu järgi mõnede jaoks igav. Minu meelest kulgeb siit kiira-käära otse suvesse. Puuladvad kõrgel pea kohal võitlevad tuulega. Teeme vahepeal kohvipausi. Mööda jookseb kaks meest. Laskemoon on vist otsa saanud. Ületame Valgejõe (sild on veidi väsinud) ja lahkume RMK matkateelt.
Edasi on murune ja veidi mudane, aga muda on praeguse veetaseme juures kuiv. Siin peidetakse üht osa Eesti vähestest säilinud kullerkuppudest.
Tapale siseneme reoveepuhasti juures. Õhus heljub aroom. Sitt, ei mingit kahtlust. Rongijaamas on sõdureid täis Augusti resto.
Esimesel päeval kõnnitud 13 km, teisel 16 km.
Lisa kommentaar