Johannes Piiper ja Tähtvere mets

Piiper tuli oma sõnul endise Tähtvere mõisa hoonetest mööda ja nägi raudteetammil seistes Tähtvere männiku rohelist viirgu. Põgus tutvumine interneti ja kaardiga ütleb, et mõis on nüüd Maaülikool, raudtee pole sealt kaugel ja auto võiks seega jääda Ravila tänava automaat-tanklasse.

”Kiirelt sammusime üle tolmust koldseks värvitud lumeliniku, kust tuulest siledaks viilitud mullaharjad välja vaatasid ja helevalgeile lumeleeteile tõkkeks olid. Külm tuul mängis väriseva raudrohuõisikuga ja veeretas peent lumetuhka inimese sügavatesse jalajälgedesse, neist ainult peenmusti pragusid alles jättes."

Ettevaatlikult liigume laia lumise tee servas ja peame silmas bemmi-inimest, kes uljalt oma tumedakarvalise auto kurvitaluvust mõõdab. Lumi tuiskab, mootor möirgab, üle pea sirutuvad elektriliinid särisevad lõbusasti.

”Üllatunult uurisime väikenirgi õrnu jäljepaare lumepinnal ja nägime neid vaarikavõsas mustavasse auku kaduvat. Siin oli väike röövloom nähtavasti videviku katte all kaelushiire jahile hiilinud, keda kibe nälg välja oli meelitanud rohuliblesid närima."

Maanteega paralleelselt suundub metsa vahele Armuvalu tee. Mitte eriti üllatunult registreerime inimese, koera ja auto jäljed lumel. Sildi järgi otsustades on autol siin sõitmiseks olnud RMK luba ja inimene on nähtavasti toonud oma neljajalgse sõbra metsa jalutama. Mõlemad vilksatavadki eespool, pika sirge tee lõpus.

”Raske oli imestushüüet maha suruda, kui peeneraolises lepavõsas ja sinakasrohelisel männioksastikul nägime hüplevat lumivalgeid mustasabalisi pallikesi. Ei olnud mingit kahtlust, et meil oli õnn puutuda kokku sabatihaste lustlikult rändava seltskonnaga. /.../ Pea nägime tanuga tutt-tihast oksalt oksale hüppavat ja mustapealist sootihast kõikuval männiraol nokitsevat. Peen, kõrge tsivi-tsivi kõlas tihedas männikroonis musttihase keelelt ja pikk peen siit-siit kuldpealise pöialpoisi õrnult huulilt."

Taamal sumiseb rahustavalt liiklus mööda Tallinn-Tartu maanteed. Muid loodushelisid ei ole kosta. Maantee pool on mets ilusti hõredaks pügatud ja alusmets ära koristatud, et autovurinat paremini kosta oleks ja kevadel saabuvad linnud võsas pesitsemisega meeleolu ei häiriks. Teisel pool teed on alusmets alles.

”Nägime noori kaski, millelt kuri käsi piimvalge tohu oli röövinud ja nende õrna ihu söödikseentele ja putukatele paljastanud. Toores käsi on terava noaga kase alasti ihusse sügavad nimetähed lõiganud, mis nende omanikule metsa puhtuse ja ilu kulu petlikku kuulsust pidid tooma."

Kellegi kuri käsi on teeservas olevad turnimisrajatised kileribasse mähkinud ja rahvatervise nimel inimese spordist eraldanud. Põikame metsa vahele, hoolimata sildist, mis metsa suletuks väidab. Ei inimesed enne ega pärast meid ei ole silti uskuma jäänud.

”Huviga uurisime valgeservaliste taelseente tillukesi kehi, mis ilutsesid elatanud männi koorel, ja olime üllatunud rebaste ja oravate rohkearvuliste jälgede üle, mis valge lumevaiba halli koena olid läbi tikkinud."

Hõredalt langev lumi koguneb looklevatesse lintidesse peenikestel okstel ja kuhjadesse puutüvedel. Üksikud mullused pruunid lehed kõlguvad okstel, männiokkad turritavad lumest nagu pisikesed siilid. Lume alt paistavad mustikavarred. Nöörsirge jäljerida juhatab otseteed puude vahele. Võibolla rebane.

”Ettevaatlikult sammusime üle lumega täitunud sügava kraavi, mille jäätunud sinkjas pind meid hädavaevalt kandis, ning tõttasime üle konarlike künnivagude, mis nagu pruunid lelumäestiku-harjad valgest lumelagendikust välja ulatusid."

Otsetee tagasi tankla suunas, kuhu auto jätsime, lõikab läbi kraav, mille õhuke jää meid ei kannaks. Sumpame mööda järsku serva, sest eespool paistab kraav kitsam olevat. Seal saab hoogsa hüppega üle ja taas kindlale teele. Rehvikiunutaja on koju läinud.

(kaldkirjas lõigud Johannes Piiperi raamatust ”Pilte ja hääli Eesti loodusest”, loost ”Talvine loodus Tähtvere metsas”, XI 1921)