Öösel ripub puuokste taga pirakas kuu. Läbi
binokli paistavad tema varjud ja lohud kõhedalt selgesti kätte.
Hommikul vaatan korrapäratut ja karget ilu akna taga.
Sõtka- ja kosklaparved hulpimas kaugel lainete vahel, viis kühmnokk-luike
mööduvad graatsiliselt lähemal. Sadade kaupa valgepõsk-laglesid lendab merele,
sekka mõned haned. Üks hallhani järab rannal häirimatult rohtu. Metsa vahel
kostab ärritavat pöialpoisihäält, enne kui viimaks õnnestub pisikesi piiksujaid
ka näha. Liiguvad koos sinitihastega. Vähesed lehtpuud kiirgavad välja seda
kollast sooja valgust, mis neisse suvega kogunenud on. Rannal lendab
edasi-tagasi tosinapealine rohevintide kamp. Mööda venib auto, venekeelne tümps
pikalt aknast väljas. Kummaski suunas tammuvad vees kaks kalahuvilist. Päike
sirutab viimased kiired lillaka pilvelaama alt üle vee kalda suunas. Suvel on
siin õitsenud kurerehasid, jumikaid ja merikapsast. Tulevad järgmisel suvel
jälle, kui hästi läheb. Ma tuleks ka järgmisel suvel jälle, kui hästi läheb.
Teisel hommikul sajab väljas sahmakate kaupa vihma.
Sees on kohv ja Trinokkel. Kaunis ja kohutav.
Leian lõpuks kätte kontekstist välja tõlgitud
tsitaadi algupärandi, millele juhtis tähelepanu Marju Lepajõe. Rooma poeedi
Iuvenalise kümnendas Satiiris seisab ladina keeli: „orandum est ut sit mens
sana in corpore sano“. Tuleb palvetada, et terves kehas oleks terve vaim.
Lisa kommentaar