Luusika looduskaitseala

Vaja vaatama minna.

Luusika looduskaitseala loodi alles 1992. aastal ja selle pindala on umbes 440 hektarit. Vanad loodusmetsad, liigirikkad salu- ja laanemetsad. Osa puid on seal seisnud üle 150 aasta.

Lumi on kujundanud meeleolu, kits kalpsab üle tee. Lähme mööda sihti otse metsa. Mets on vaikne, lund kukub vaikse krabinaga. Tihased, üleval vemmeldab rähn. Siht hajub, keerutab puude vahel siia-sinna. Paremal kuusik, vasakul hele kaasik. Siis igal pool männid, allpool kord mustikad, kord sookail. Ühed kitsejäljed, ühed põdra hambajäljed puus. Eespool kõndija rabistab omale lund kaela. Regulaarne kraavitus nõuab hüppeid ja tasakaaluharjutusi.

See peaks nüüd olema umbes selline mets, milles RMK tšinovnikute sõnul ei ole ei inimesel ega loomal mugav kõndida. Ega nad ise vist ei ole kõndinud ega tea ka eriti, kuidas teised loomad elavad. Metsas on nimelt ainult kohati padrik ja pidevalt mõni loomarada või häil või suurte puude alune, kus parem astuda. Üle üksikute puutüvede ronimine võtaks tüütult palju aega ilmselt ainult siis, kui kõht igal sammul ette jääks. Aga metsas pole ju ometi kuhugi kiiret.

Oksad kaarduvad üle raja, osa helbeid on lükitud niidile. Keerame kraavikallast pidi põhja ja siis edelasse. Edel libiseb eest, joonistame saapa. Mets on siinpool soisem, kõrkjad kammivad käiseid. Vabam rada on kraavis mööda jääd. Kui Kalle jalge alt kostab väiksemat sorti plahvatus, oleme mõlemad ühe hüppega tagasi võsas.

Hämardub, putkame auto juurde võileiba sööma ja teed jooma. Tee on mõnusalt kuum. Ei saagi aru, mis neile harvesteridele siin ei meeldi.