Ohepalu, Udriku laugastik

Õues on mahe tuul, Suur Vanker otse pea kohal ja nooremapoolne kuu sirakil puuvõrade taga. Taskulamp toob võpsikus esile pundi sinililli. Kiire õhtusöök ja tee, madratsid õhku täis ja raamatut lugema. Auto on täpselt magaja jagu pikk.

Kell neli pistavad kõik heliseda oskavad vahendid lärmama. Väljas on veel üsna pime, kuigi taevas juba helendab. Ajame uste paugutamise ja jutuvadaga linnud üles. Hakkavad kohe laulma. Ühtegi pirrutikku ei lubata, autost vasakul siristab punarind ja paremal improviseerib laulurästas.

Kaardi järgi välja rihitud rada rabalaugaste suunas osutub olema õhinapõhiselt rajatud Tapa-Viitna matkaraja jupp. Keerame küll peatselt sellelt ära Udriku teele, mis turnib Naelaaugu mäe otsa. Kui laukad paistavad piisavalt lähedal olevat, laskume oosilt alla, navigeerime veekogu ja olemegi rabas. Raba pole päris nii lage kui ette kujutasime. Tavaline kidur rabamännik. Võtame ehku peale suuna tõusva päikese ja sookurgede poole. Leiame laukad. Paar parte lahkub. Vesi ei liiguta, peegeldab. Väga lähedalt kostab sookurgede duett. Kõnnime laugaste vahel edasi. Ei ole eriti märg ja räätsadega pole siin midagi teha, välja arvatud nendega puude vahel vonklemine, mis läheb kirja võimlemisena.

Teispool vett kerkib kollane kuma. On kosta tedre kuristamist ja kured on nüüd juba väga lähedal. Metstilder lendab mööda ja teeb oma naljakat häält. Uurime kaarti, kuidas kurgesid segamata pääseda lagedamana tunduva alani. Varjume küll mändide taha, ent peletame kured siiski lendu. Seal nad siis kluugutades lähevad, et veidi aja pärast naasta naaberlauka juurde.

Päikesetõus jäädvustatud, võtame suuna rabasaarele, et sealtkaudu kohtuda matkarajaga. Poolel teel saarele on samblas karujäljed. Rabasaartel on alati kõiksugu huvitavat maastikku. Seekord on pokud ja seenepuud ja miskipärast rivis seisvad kuused. Tundub, et põder on neid närinud. Kui see pole just mingi meile tundmatu kuuskede katk. Kostab pöialpoisi imepeenikest sirinat. Keegi on surunud kännu sisse koni. Võeh. Muidu on mets siin väga tore. Sinililledel on õied veel koomale tõmmatud.

Nüüd valges on ka ööbimiskoha ümbrus näha. Suusaraja silt nõjatub puu najale, eemal on nõukogude armeest mahajäänud arhitektuuri. Mööda sõidab sõdureid, kaugemal kõmmutatakse. Paras aeg jalga lasta.