Soontagal

Parklas rippuva skeemi andmetel peab olema kemmerg. Kusagil teisel pool pimedat lagedat. Sammun pealambi valgel ja mutimullahunnikutesse takerdudes üle rohumaa katuse suunas. Puukuur. Hädaasutus on veidi paremal.
Keedan suurel lamedal kivil vett ja kõõritan taevasse. Nüüd kostab ka mürinat, aga äike on veel kaugel. Sööma kolin autosse, kuigi väljas on ootamatult soe.
Üle paisjärve asuvast RMK metsamajast kostab hääli ja vehitakse lampidega. Mõne aja pärast liiguvad paar tuld kallast pidi parkla suunas. Sean end valmis joobnud jorsside rünnakut vastu võtma, aga noormehed on viisakad ja seletavad, et tulid vaatama, kas ennist siin olnud inimesed on midagi ära kaotanud. Ei hakka neile kemmerguotsingutest pajatama. See sai juba leitud kah.
Hakkab mürinal sadama. Nii hilja jõudmine oli siiski ka millekski hea. Algne plaan nägi ette juba sel ööl puu küljes rippumist. Keeran end autoistmele kerasse.

Hommikul paistab parkla ees lahmakas murulapp kolme piknikulauaga. Kolin hommikusöögiks kõige uuema moega laua taha. Lõõritab tohutu ports linde. Huvi pärast panen Merlini lindistama ja neid kokku lugema. Kümmekond liiki tuleb. Laulurästad otsivad puukuuri juures ussikesi, musträstas ja metskiur kohe laua kõrval. Metsvindid on alati uudishimulikud, aga ka keegi lehelind maandub korra laua kohal. Lehelinnud on ju kõik nii ühte nägu. Kuulda on nii väikest kui ka metsa ja salu varianti. Linavästrikud mängivad vastaslaua katusel tagaajamist. Metstildrid sagivad eputades edasi-tagasi, kaugemal häälestavad sookured trompeteid. Veel eristuvad koorist punarind, käblik, lepalind, kägu ja rasvatihane. Järv aurab vaikselt ja siis tõmbab aur uttu.
Söömise ja pakkimisega läheb aega, aga pole ka kuhugi kiiret. Sest ma ju ei lähe õieti kuhugi. Ühte kohta, mille ma loodetavasti ära tunnen, kui kohale jõuan. Alguses üle paisjärve-silla mööda kruusateed ja siis ehku peale väikest metsateed pidi paremale. Mets aurab kuivada, veepiisad sätendavad virvatuledena okstel. Maa on paksu samblaga kaetud, samblas õitseb võsaülaseid ja jänesekapsast. Kuhugi ei tahaks väga astuda. Samas, eks põder astub ju ka taimedele peale.
Varsti hargneb väiksem ja kauem aega tagasi käidud rada, kuhu mitmed puud on külili heitnud. Siia oli ruumi heita.
Vurinal lendab üks kana puu otsa ja jääb okste varju kössitama. Hääle järgi võiks olla laanepüü. Punane tähn on silma kohal, ju siis laanepüü-isand.
Rada lõpeb raiesmikule, kus kamp kaski keset kände helendab. Lageda servas on kraavisarnane pinnavorm täis varsakapju. Ma ikka imestan neid RMK-mehi, kes naudivad raiesmikel jalutamist. Mulle on see endiselt paras väljakutse. Taevas tiirutab hiireviu.
Raiesmikul rada kaob, lähen huupi. Siin kusagil on liikumiskeeluala, sinna ei tahaks kogemata sisse joosta, aga gps selliseid piiranguid ei tunne. Jõuan niiskele pokumätastega lagendikule, mille kõrval paistab majakatus. Ringiga ümber inimeste võimaliku elupaiga pääseb lombist välja kuiva männimetsa. Ja seal see mõne aja pärast ongi – Sauniku oja!
Metsaojad on kevadel alati kenad. See siin on lookleb puude vahel oma kullakarva veega, põhjas liiv paiguti krousitud, kaldad vooderdatud ülaste ja veel mingite piklike lainjate servaga lehtedega taimedega, mida ma õitsevana kindlasti teaks. Pärast internet peab teda seljarohuks. Sellist ma ei tea.
Oja on seekordse kõmpimise piir, siit ma üle ei lähe. Aga nüüd on vett lahedalt võtta, tuleb ainult leida sobiv koht rippvoodi ülesriputamiseks. Jätkan mõnda aega piki oja, mis järjest uusi maalilisi lookeid moodustab. Pildistan kapsaid, piilun linde. Linnud piiluvad mind. Osad jänesekapsad on lausa puu otsa roninud ja jämeda kase turjal on leidnud kodu mitut sorti samblad ja jägalad. Kohati on vesine ja teisel pool kõrgem kallas. Siis on ühinemiskoht mingi teise ojaga ja roheline lagendik ja kõrgemal samblane mets. Siia jäädagu.
Puud kasvavad valede vahedega. Üksteisele kas liiga lähedal või liiga kaugel. Telkimisega seda probleemi tavaliselt pole. Siis on mureks maapinna kumerused. Valin tüki aja ringi trampimise järel puud välja ja kujundan natuke keskkonda ümber, nagu ka teised loomad, kes siin elavad. Kusagil on inimesed üles ärganud ja hakanud autodega sõitma.
Puud tantsivad tuuletantsu. Üks kääksub nagu oleks keegi varba ära löönud. Pimedas on see kindlasti meeleolukas.
Loen ja tukun veidi võrkkiiges. Võrku pole neis muidugi juba enam ammu, aga minu lapsepõlves nimetati taolisi esemeid nii.
Näen vastaskaldal liikumist. Kas tõesti on siia veel mõni inimene sattunud? Ei, kits? Aga kuidagi hele. Jaanalind? Ettevaatlikult ringi vahtides jalutab puude vahelt välja sookurg. Vaatab, et inimene on endale siia pesa teinud, ja sammub piki oja edasi. Kaamera, sinder, ripub paar meetrit eemal puuoksa küljes. Pärast lähen pildistan niisama lehelinde, metsvinte ja vesijooksikuid. Laulurästas on päevatoimetused lõpetanud ja võtab uuesti vile üles.
Hiljem katsun jõudu kaitseväe müslibatooniga. Õigemini selle pakendiga. Lõpuks ilma noata ei saagi lahti. Väga tarbijavaenulik. Võib-olla väljastatakse seda kaitseväes komplektis digilaiguliste kääridega. Päike väreleb läbi puutüvede ja vajub järjest madalamale.
Üks huvitava piiksuga lind lendab aeg-ajalt üle pea, aga telefon on liiga tühi, et kedagi määrata. Akupank sai küll kaasa võetud, aga mitte juhet, millega seda telefoni külge ühendada. Telefoni ei olegi samas väga vaja. Levi nagunii pole.
Rähne on vähe kuulda olnud, kuigi nende nikerdatud puid on palju näha.
Püüan end küll üle rippvoodi diagonaalis välja sirutada, aga ärkan ikka iga natukese aja tagant selle peale, et olen voodi keskele puntrasse vajunud. See rippudes magamise asi tahab veel harjutamist. Või tuleks siiski maapinnal magada. Öö on igatahes täiesti vaikne ja tuuletu. Ka varbavalu-puu ei kääksu. Tarp sai üles tõmmatud vihmaennustuse tõttu, aga vihma ei tulegi. Putukaid polnud, seega sääsevõrguga ei hakanud üldse mässama.

Kõige varem alustab hääletamisega kägu, kusagil kella kolme paiku. Tegelikult vahepeal huikab korra ka kakk, aga tema kohta ei tea, kumma päeva juurde ta kuulub. Kakk ju üldse öölind, talle on eraldi arvestus.
Tund enne päikesetõusu on jalul rästad ja metsvint, ainult lehelinnud veel põõnavad ega lase end lärmist segada. Kõlavalt kruuksudes lendab üle ronk. Rongal on kaks laulu: krunk-krunk-krunk ja kraak-kraak.
Alles hommikueine ajal teeb noka lahti väike-lehelind. Tema muidugi solksus eile ka loojanguni välja. Kimalane, kes eile õhtul peaaegu pimedani mustikaõisi revideeris, on tulnud uue noosi järele. Taevas on suuremas osas pilves, aga ka päikeselaike pudeneb metsa alla.
Selja tagant kostab ärritavalt pöialpoissi. Oleks tore teda korralikult vaadata, mitte ainult jälgida aimatavat siblimist kõrgel kuuseoksal. Ja muidugi tahaks teha nummit instagrammi-pilti. Lesin selili samblal, lasen päikesel endale näkku paista ja teesklen, et ei tunne pöialpoisi vastu mingit huvi. Kuulan hoopis kaugelt kostvat kaelustuvi pröökamist, metsvintide võitlust pirrutikkude eest, põhjatihase lakoonilist piiksuvat laulu ja mets-lehelinnu õmblusmasinasurinat. Maapind nagu kiiguks natuke, aga vähemalt on selle servad erinevalt rippvoodist minu haardeulatusest väljas.
Rästad on vait jäänud. Huvitav, kuidas helipilt pidevalt muutub, aga kunagi ei märka hetke, mil see juhtub.
Longin lähima kruusateeni. See on tegelikult siinsamas. Seda mööda on umbes kolm kilomeetrit autoni. Vahepeal muidugi peab üht-teist passima, näiteks võililleõiel aelevat kimalast. Sadama võib siin pilvede järgi otsustades täna siiski hakata.
Kodu poole sõites on tee ääres kits. Autosid tema mentaalses maailmas ei ole, mis teeb autost hea varje.
Võrtsjärve kohal on sinine taevas ja selle all tärkavate lehtede heleroheline vaht. On lehepitsiaeg.