Hommikul on akna taga vikerkaar ja need mäed, millest me eile alla tulime.
Oleme teel hommikusöögikohta otsima, kui ilmneb, et toa hinnas on ka hommikul söömine esimese korrise restoranis, mis õhtul tundus igaveseks suletud olevat. Taustal lastakse telekast jubedat lärmi, mis sisaldab kriiskavat naishäält ja rahulikku meeshäält. Kust need stereotüübid tulevad, onju.
Oleme õhtul leppinud kokku, et rendiauto tuuakse meile siia kätte. Muidu peaks bussiga Funchali sõitma, mis oleks tüütu. Alates sellest, et internetist on keeruline aru saada, kus neil bussid peatuvad. Nii külvatakse motonormatiivsust. Rendimees räägib täpselt ära, kuidas auto töötab, ja filmib kõik kerel leiduvad täkked üles.
Kaarti peab täpselt lugema, sest neis saare osades, kus on sõiduteed, on need suurtes pusades ja mitmes kihis. Funchali jõudnud, jätame auto mingi tribunali parklasse vanalinnas ja läheme hoiustatud väärtasju ära tooma. Kohvik on väga elevil, et me oleme ikka elus. Nad olid juba lootuse kaotanud ja püüdnud Kallega LinkedInis sõbraks saada. Üksiti on nad meie asju sorteerinud ja mõlemad kaelapadjad Kalle kotti pakkinud.
Majutusse enne kella nelja sisse ei lasta, mistõttu teeme aega parajaks botaanikaaias. Teel sinna leiame juba mõned püstised tänavad. Siin on rohkem taimenimedega silte kui troopikaaias ja suur kaktusekogu. Vaateplatvormil on sisalike kogunemiskoht. Mujal krabistavad nad pidevalt peenardel lehtedes.
Järgmine lõbustus on toidupood. Leiame ilmselt kõige suurema poe, veedame seal meeleoluka pooltunni ning lahkume kurnatult ja toidukraamiga koormatult.
Meil on vihje, et majutusse ei peaks sõitma guugli juhiste järgi, sest isegi kohalikud taksojuhid keelduvad mööda neid tänavaid sõitmast. Tuleb minna ringiga, mis võtab küll veidi rohkem aega, aga säästab närve. Elame kõrgel Funchali kohal. Värava kõrvalt karbist saame võtme, mis esialgu väravat ei ava. Avab alles pärast mõningast nuputamist ja murekirja. Pargime auto, leiame maja, saame murekirjale vastuse, et Hugo võtab meiega kohe ühendust. Tulles teise koormaga autost, selgub, et uks on lukus ja võti toas. Toas on ka mu kannatamatult helisev telefon. Ilmselt Hugo, kelle andmetel me oleme värava taga. Kõik aknad on kindlalt kinni. Kalle hakkab haaknõelaga ust muukima ja mina oma postkasti Kalle telefoni laadima. Võtab aega, enne kui saan saata värskete andmetega murekirja. Ilmub Hugo, avab ukse ja soovitab välja minnes tooli ukse vahele panna. Me teeme igaks juhuks ka kempsuakna lahti.
Pooled vastamata kõned on olnud hoopis autorendimehelt, kes arvab, et unustas oma võtme meile antud autosse. Säästan teda meie seklustest, otsime auto läbi, aga tema võti on siiski kusagil mujal.
Hakkame kohe veini jooma ja juustu sööma. Maja ümber on nii palju taimi, et seda ei mahu pildistama.
Oleme õhtul leppinud kokku, et rendiauto tuuakse meile siia kätte. Muidu peaks bussiga Funchali sõitma, mis oleks tüütu. Alates sellest, et internetist on keeruline aru saada, kus neil bussid peatuvad. Nii külvatakse motonormatiivsust. Rendimees räägib täpselt ära, kuidas auto töötab, ja filmib kõik kerel leiduvad täkked üles.
Kaarti peab täpselt lugema, sest neis saare osades, kus on sõiduteed, on need suurtes pusades ja mitmes kihis. Funchali jõudnud, jätame auto mingi tribunali parklasse vanalinnas ja läheme hoiustatud väärtasju ära tooma. Kohvik on väga elevil, et me oleme ikka elus. Nad olid juba lootuse kaotanud ja püüdnud Kallega LinkedInis sõbraks saada. Üksiti on nad meie asju sorteerinud ja mõlemad kaelapadjad Kalle kotti pakkinud.
Majutusse enne kella nelja sisse ei lasta, mistõttu teeme aega parajaks botaanikaaias. Teel sinna leiame juba mõned püstised tänavad. Siin on rohkem taimenimedega silte kui troopikaaias ja suur kaktusekogu. Vaateplatvormil on sisalike kogunemiskoht. Mujal krabistavad nad pidevalt peenardel lehtedes.
Järgmine lõbustus on toidupood. Leiame ilmselt kõige suurema poe, veedame seal meeleoluka pooltunni ning lahkume kurnatult ja toidukraamiga koormatult.
Meil on vihje, et majutusse ei peaks sõitma guugli juhiste järgi, sest isegi kohalikud taksojuhid keelduvad mööda neid tänavaid sõitmast. Tuleb minna ringiga, mis võtab küll veidi rohkem aega, aga säästab närve. Elame kõrgel Funchali kohal. Värava kõrvalt karbist saame võtme, mis esialgu väravat ei ava. Avab alles pärast mõningast nuputamist ja murekirja. Pargime auto, leiame maja, saame murekirjale vastuse, et Hugo võtab meiega kohe ühendust. Tulles teise koormaga autost, selgub, et uks on lukus ja võti toas. Toas on ka mu kannatamatult helisev telefon. Ilmselt Hugo, kelle andmetel me oleme värava taga. Kõik aknad on kindlalt kinni. Kalle hakkab haaknõelaga ust muukima ja mina oma postkasti Kalle telefoni laadima. Võtab aega, enne kui saan saata värskete andmetega murekirja. Ilmub Hugo, avab ukse ja soovitab välja minnes tooli ukse vahele panna. Me teeme igaks juhuks ka kempsuakna lahti.
Pooled vastamata kõned on olnud hoopis autorendimehelt, kes arvab, et unustas oma võtme meile antud autosse. Säästan teda meie seklustest, otsime auto läbi, aga tema võti on siiski kusagil mujal.
Hakkame kohe veini jooma ja juustu sööma. Maja ümber on nii palju taimi, et seda ei mahu pildistama.
Lisa kommentaar