Vedeleme terve päeva oma majas.
Esialgu kannatab õues lugeda, aga siis mähib suur valge pilv kõik endasse ja hakkab sadama. Sisalikud põgenevad oma urgudesse ja meie tuppa. Puud ja lilled jäävad välja vehkima.
Kes matka tehnilisi üksikasju ei taha teada, ei pea siit edasi lugema.
Läbi saare ei ole üht kindlat rada, vaid tegemist on Wainwrighti-stiilis matkaga, kus igaühel tuleb ise oma tee leida. Seejuures saab paljuski kasutada tähistatud radu, ent need jätavad osa trassi katmata.
Plaani tegemisel oli abiks 1:30 000 kaart ettevõttelt Feytag & Berndt ja netikaart madeira-travel.madere-leguide.com/pr-hikes ning kohalikud netilehed visitmadeira.com ja ifcn.madeira.gov.pt/atividades-de-natureza/percursos-pedestres-recomendados. Esimesel lehel on radade kirjeldused, kaart ja rajaprofiil, teisel info radade sulgemise kohta. Muidugi leiab hulgakaupa blogisid ja muud juhismaterjali, nt journeyera.com on põhjalik ja ilusate piltidega. Telkimisloasse ja telkimiskohtadesse puutuv on lehel madeiracamping.com.
Me kõndisime kokku umbes 100 km, mis oli tingitud sellest, et osa radu oli hiljutiste tulekahjude tõttu kinni ja keskelt jäi jupp vahele.
Alustasime Porto Monizist mööda tunnelite kõrval olevat vana teed, ronisime Ribeira de Janelasse ja sealt jätkasime mööda radu PR15 ja PR14. Telkisime Fanalis.
Teisel päeval võtsime raja PR13, millelt on võimalik põigata 25 allikaga koske vaatama (PR13.1), aga meil oli selleks liiga palav. Raja lõpust vantsisime teeserva (ja võsa, aga võsa polnud kohustuslik) mööda Bica da Cana telkimiskohta. Lähedal on veel Estanquinhose ja Caramujo telklad, aga neis olid kõik kohad broneeritud.
Kolmas päev oli suurem osa rajast PR17, telkimiskohast kuni Encumeadani. Kõige lähem Chão dos Lourose telkimiskoht oli täis, mistõttu kasutasime veidi allpool oleva hotelli teenuseid.
Kes matka tehnilisi üksikasju ei taha teada, ei pea siit edasi lugema.
Läbi saare ei ole üht kindlat rada, vaid tegemist on Wainwrighti-stiilis matkaga, kus igaühel tuleb ise oma tee leida. Seejuures saab paljuski kasutada tähistatud radu, ent need jätavad osa trassi katmata.
Plaani tegemisel oli abiks 1:30 000 kaart ettevõttelt Feytag & Berndt ja netikaart madeira-travel.madere-leguide.com/pr-hikes ning kohalikud netilehed visitmadeira.com ja ifcn.madeira.gov.pt/atividades-de-natureza/percursos-pedestres-recomendados. Esimesel lehel on radade kirjeldused, kaart ja rajaprofiil, teisel info radade sulgemise kohta. Muidugi leiab hulgakaupa blogisid ja muud juhismaterjali, nt journeyera.com on põhjalik ja ilusate piltidega. Telkimisloasse ja telkimiskohtadesse puutuv on lehel madeiracamping.com.
Me kõndisime kokku umbes 100 km, mis oli tingitud sellest, et osa radu oli hiljutiste tulekahjude tõttu kinni ja keskelt jäi jupp vahele.
Alustasime Porto Monizist mööda tunnelite kõrval olevat vana teed, ronisime Ribeira de Janelasse ja sealt jätkasime mööda radu PR15 ja PR14. Telkisime Fanalis.
Teisel päeval võtsime raja PR13, millelt on võimalik põigata 25 allikaga koske vaatama (PR13.1), aga meil oli selleks liiga palav. Raja lõpust vantsisime teeserva (ja võsa, aga võsa polnud kohustuslik) mööda Bica da Cana telkimiskohta. Lähedal on veel Estanquinhose ja Caramujo telklad, aga neis olid kõik kohad broneeritud.
Kolmas päev oli suurem osa rajast PR17, telkimiskohast kuni Encumeadani. Kõige lähem Chão dos Lourose telkimiskoht oli täis, mistõttu kasutasime veidi allpool oleva hotelli teenuseid.
Neljandal päeval oleksime pidanud minema mööda rada PR 1.3, mis oli kinni ja kinni oli ka PR12, mida mööda oleks kuhugi maani soovitud suunas saanud. Vantsisime mööda teeäärt Meia Legua tunnelini ja sõitsime taksoga Funchali hotelli.
Viienda päeva plaan oli PR1 + PR3, aga neist esimene oli kinni. Selle alternatiiv Funchalist oli Levada da Negra, mille seisukord oli teadmata. Seega sõitsime taksoga PR3 algusse, tulime mööda rada mäest alla, teeserva pidi Poisosse ja sealt väikest rada mööda Chão das Feiteirase telkimiskohta. Telkimiskohad on seal lähedal ka Montado do Pereiros, Poisos ja Ribeiro Frios.
Viimasel päeval lõikasime mööda paberkaardil märgitud numbrita rada PR10 peale, selle lõpust jätkasime mööda PR5 kuni Maroçoseni ja lõpuks kulgesime natuke mööda Levada do Caniçali, mille poole pealt laskusime alla Machicosse.
Kui tahta jätkata kuni saare idatipuni, on numbrita rada Machico ja Caniçali vahel ja mööda teed jõuab PR8-ni.
Telkimiskohtades on enamuses saadaval vesi, osades ka prügikast. Kemps oli haruldane. See-eest on piknikulauad. Rajamärgistus on üldiselt hea, aga esines ka rajahämminguid, nt PR5 Portela-poolses otsas, mille klaarimiseks kasutasime nii guugli kaarti, GPSi ja Garmini spordikella kui ka paberkaarti.
Minu meelest oli kõige ägedam rada PR17, aga mulle meeldisid kõik levada-äärsed rajad, sest seal oli palju taimi, puude all oli varjuline ja rada pigem lame. Sügisele omaselt oli suur osa õistaimi õitsemise lõpetanud, mistõttu oli ilmselt ka oodatust vähem putukaid (tolmeldajad) ja vähe oli kuulda-näha ka linde (putuktoidulised). Kõige rohkem inimesi oli esimese kahe päeva radadel.
Viimasel päeval lõikasime mööda paberkaardil märgitud numbrita rada PR10 peale, selle lõpust jätkasime mööda PR5 kuni Maroçoseni ja lõpuks kulgesime natuke mööda Levada do Caniçali, mille poole pealt laskusime alla Machicosse.
Kui tahta jätkata kuni saare idatipuni, on numbrita rada Machico ja Caniçali vahel ja mööda teed jõuab PR8-ni.
Telkimiskohtades on enamuses saadaval vesi, osades ka prügikast. Kemps oli haruldane. See-eest on piknikulauad. Rajamärgistus on üldiselt hea, aga esines ka rajahämminguid, nt PR5 Portela-poolses otsas, mille klaarimiseks kasutasime nii guugli kaarti, GPSi ja Garmini spordikella kui ka paberkaarti.
Minu meelest oli kõige ägedam rada PR17, aga mulle meeldisid kõik levada-äärsed rajad, sest seal oli palju taimi, puude all oli varjuline ja rada pigem lame. Sügisele omaselt oli suur osa õistaimi õitsemise lõpetanud, mistõttu oli ilmselt ka oodatust vähem putukaid (tolmeldajad) ja vähe oli kuulda-näha ka linde (putuktoidulised). Kõige rohkem inimesi oli esimese kahe päeva radadel.
Kommentaarid
Lisa kommentaar