Sõidame päikesetõusuks teisele poole saart Seixali.
Öömaja lähistel veerevad järskudel tänavatel veel ainult liinibussid, aga kiirteel juba kihutavad inimesed ei tea kuhu. Tunnelid vahelduvad ringristmikega.
Seixalis on kaljude külge ehitatud ujumisbasseinid. Päike tõuseb libamisi mäe ja pilve taha, taevas on lilla ja kollane. Kedagi objektil veel pole, ainult pisikesed mustad krabid põgenevad kividelt. Kui valgemaks läheb, teen kiire ujumise ühes basseinidest. Veealused kivid on libedad, koos minuga ujuvad mõned kalad. Laine lööb aeg-ajalt üle serva sisse, päris ääre peale ei lähe, et mitte lainega lätaki piki pead saada. Vesi pole kuigi külm. Ju see siin päeval päikese käes soojeneb ega jõua ööga päris maha jahtuda. Päike tuleb ka lõpuks mäe tagant välja.
Pildid ja veeprotseduurid tehtud, suundume kohviotsingutele. Seixal paistab olevat armas väike küla, taustaks püstloodis kaljud. Vaated tunduvalt dramaatilisemad kui Funchalis. Leiame avali kohviku, kus pakutakse pannkooki ja vaadet terrassilt. Vaade on katustele ja merre langevatele mägedele. Elektriliinil istuvad hallid kaelus-turteltuvid ja musträstas kiusab kassi. Võtame veel ühed kohvid.
Jalutame veidi mööda Levada Fajã do Rodriguest, aga see pole nii roheline kui kirjelduse järgi oleks võinud arvata. Võibolla kevadel on parem. Teised turistid on ärganud ja kohati on rada nagu laulupeorongkäik. Kuna peame paljuks kaks korda läbi kilomeetripikkuse tunneli kõndida, jääb kõige maalilisem kosk ka nägemata. See-eest näeme kaht kalipsodes ja kiivritega hispaanlast.
Koju tagasi jõuame parasjagu piiritajate lennuharjutuste ajaks.
Seixalis on kaljude külge ehitatud ujumisbasseinid. Päike tõuseb libamisi mäe ja pilve taha, taevas on lilla ja kollane. Kedagi objektil veel pole, ainult pisikesed mustad krabid põgenevad kividelt. Kui valgemaks läheb, teen kiire ujumise ühes basseinidest. Veealused kivid on libedad, koos minuga ujuvad mõned kalad. Laine lööb aeg-ajalt üle serva sisse, päris ääre peale ei lähe, et mitte lainega lätaki piki pead saada. Vesi pole kuigi külm. Ju see siin päeval päikese käes soojeneb ega jõua ööga päris maha jahtuda. Päike tuleb ka lõpuks mäe tagant välja.
Pildid ja veeprotseduurid tehtud, suundume kohviotsingutele. Seixal paistab olevat armas väike küla, taustaks püstloodis kaljud. Vaated tunduvalt dramaatilisemad kui Funchalis. Leiame avali kohviku, kus pakutakse pannkooki ja vaadet terrassilt. Vaade on katustele ja merre langevatele mägedele. Elektriliinil istuvad hallid kaelus-turteltuvid ja musträstas kiusab kassi. Võtame veel ühed kohvid.
Jalutame veidi mööda Levada Fajã do Rodriguest, aga see pole nii roheline kui kirjelduse järgi oleks võinud arvata. Võibolla kevadel on parem. Teised turistid on ärganud ja kohati on rada nagu laulupeorongkäik. Kuna peame paljuks kaks korda läbi kilomeetripikkuse tunneli kõndida, jääb kõige maalilisem kosk ka nägemata. See-eest näeme kaht kalipsodes ja kiivritega hispaanlast.
Koju tagasi jõuame parasjagu piiritajate lennuharjutuste ajaks.
Lisa kommentaar