Lumepiir
on eilsega võrreldes veel allapoole tulnud.
Nipernaadi
vaatab kodu poole. Piletki juba olemas.
Enne lähen
läände. Streymoyl on rada, mille nimi on „fyri vestan“ ja millest leian
internetis kolm eri kujuga rajajälge. Salvestan kõik gepsu. Pidi olema esirea
vaade mägedele. Ja milline vaade.
Rada
algab kusagilt Skeiðsskarðilt ja läheb Norðradalurisse. Jätan auto suuremasse
parkimistaskusse tee äärde, mille sissejuhatuseks ütleb silt, et tegemist on
kitsa mägiteega ja oldagu ettevaatlik. Ega ma mööda seda pikalt sõita ei tahaks
küll, sest lisaks kitsusele on tee üleni lumine. Viib Sornfelli otsa, mille
tipus valged munad NATO radarit tähistavad.
Alguses
on vana külatee, seejärel rada üle mäe. 767 meetri kõrgune Skælingur vaatab
mulle esiti otsa, siis kuklasse. Maa on kaetud õhukese lumekihiga, millest
värvid läbi kumavad. Päike kukub jupiti siia ja sinna. Jänes on käinud. Kuigi
päev on tuuline, on mägede vahel kausis enamus aega tuulevaikne ja muidu
vaikne. Ainult kusagil kohab meri ja lambad võtavad sõna.
Üle
mäeserva avaneb vaade Vágari saarele ja puntrale Streymoy lumistele
tippudele. Vágari küljes on trollnaise sõrm. Jälle üks, kes
saari minema tahtis vedada, aga nii merepõhja vajus, et üks käsi veel Vágarit kahmab. Kolturi saar peaks eluka kukalt kujutama. 11 inimest on
sõrme otsa roninud ja mõni seda üritades surnuks kukkunud.
Rida
korralikke suuri kivikuhjasid juhatab järgmise kuruni. Üle selle on jälle uus
maailm. Seekord kahe lambaga. Vaade on Hesturile, Kolturile, Sandoyle ja isegi
kõige lõunapoolsem saar Suðuroy paistab ära. Lambad on usinalt radu teinud,
millest ükski ei lähe kokku ekraanilt näha oleva joonisega. Vastu silmi paistva
päikese tingimustes on ka keeruline eristada kivikuhjasid niisama serva peal
seisvatest kividest. Need viimased on trollid ja nad trollivad matkaradu.
Muidugi minusugune vana otsemon ei lase ennast sellisest pisiasjast nagu
kadunud rada suurt segada. Natuke nuputamist on ainult seetõttu, et oru põhja
on veetud mitu oja ja järve, millest tahaks ujumata mööda saada.
Järgmise
serva tagant paistab maja ja maja tähendab teed. Pärast laskumist viib teeni
mudarada. Teel on ees kapitaalselt lukus värav. Sellest üle roninud, saab
lugeda, mis on teisel pool sildile kirjutatud. Phuhh, öeldakse ainult, et
kalapüügiks on luba vaja. Lähenevad neli hobust. See on Norðradalur ja siit on
kõige kiirem viis tagasi autoni saada mööda teed vantsida. Päike mõistab, et
mälukaart hakkab jälle täis saama ja kaob pilve taha. Kitsas mägitee on jäässe
läinud. Millegipärast kestis see 7-kilomeetrine matkarada 19 kilomeetrit.
Kommentaarid
Lisa kommentaar