Tjørnuvík-Saksun-Tjørnuvík

„Aida“ võidumarsi saatel sõidan Tjørnuvíki suunas.
Kohalikus raadios on palju jutusaateid ja tihti räägitakse Jeesusest. Muusika kipub olema koorimuusika ja lauldakse tihti Jeesusest. Usureis ikkagi ju. Ja see on täitsa laiatarbe-raadio, mitte mingi pereraadio.
Tjørnuvík on küla tiheda majakobaraga. Majade vahel on lapsevankriga jalutav mees. Üle lahe paistavad Risin ja Kellingin. Need on tegelikult siinsamas minu kodupoolsaare otsas. Ühest külanurgast algab rada Saksunisse. Saksun olevat üks ilusamaid külasid ja rada üks ilusamaid radu.  Ühes blogis kirjutati, et piisab ka ainult Saksuni külastamisest, sest millisel turistil ikka on aega 5-6 tundi kahe küla vahel kõndida. Imelikud inimesed, kellel puhkuse ajal 5-6 tundi aega ei ole. Töötul on õnneks aega laialt käes.
Õnneks on pilves, muidu oleks mälukaart õhtuks täis. Niigi on palju ammuli sui ringivahtimist. Tjørnuvík kaob allapoole, nähtavale ilmub lumes helendav Slættaratindur. Ümberringi kivid, muru ja mõned kosed. Pärast kuru on uus vaade ja jälle palju ahhetamist.
Saksun asub kitsa lahe kaldal. Tuul ja vesi on osa lahte liiva täis ajanud ja sellest on saanud laguun. Saksunis on murukatused, lukus kirik ja mõned liibuvates pükstes turistid. Kui tahan enne pimedat tagasi jõuda, tuleb kohe jälle astuma hakata. Päevad on siin väga lühikeseks kulunud.
Tagasiteel saabub orgu lumepilv. Õhus heljuvad helbed on esialgu kenad vaadata, kuni nad teisel pool kuru valusalt vastu silmnägu hakkavad lööma. Tuul oli kõik kuru taga. Pilvest alla jõudes on taas midagi näha. Peamiselt tärkavat pimedust, kadunud horisonti ning Risinit ja Kellingini. Pole ime, et Fääridel on palju lugusid ujuvatest saartest ja nende merepõhja kinnitamisest, kui meri pidevalt taevaga ühte sulab ning kõik see kupatus tundub maailmaruumis hõljuvat.
Tjørnuvíkis on kõik samamoodi. Ka mees lapsevankriga on endiselt liikvel.
Eelmine
Slættaratindur ja Fossá
Järgmine
Oyndarfjørður-Elduvík ja tagasi

Lisa kommentaar

Email again: