Vehin hommikusöögilt kakukese sisse, kuigi peremees valvsalt peale
passib. Öömaja maksab 10 eurot vähem kui eelinfo ütles. See sobib.
Veel
ei ole palav. Päike paistab ja taevas on naeruväärselt sinine, aga tuul
jahe. Terve päeva üsna puuvaba maastik. Paari metsamajandamisel kahe
silma vahele jäänud puu vari langeb tihedasse põõsasse.
Selle jupi kõige seiklusrikkam osa peab olema Foupana jõe ületamine. Pärast vihma ei saavatki üle. Kõigepealt on harujõgi või pigem nire, mille ääres istub Alcoutimi bussis olnud sakslane. Tema elas ka täna öösel minu kõrvaltoas, mitte Sara nagu esiti kahtlustasin. Sara on kuhugi kadunud. Sakslane teatab, et suples nires. Kannan siis ette oma plaani supelda järgmises jõeharus, kus vett rohkem. Vett on tõesti, selle läbimõõt on oma viis meetrit ja sügavus kohati kuni põlvini. Kivid põhjas on samblased ja hirmus libedad. Võtan esimest korda koti küljest lahti käimiskepid, mida ma varem pole kasutanud ja mis võiks just veeületusel abiks olla. Neist on kasu tõesti, kuigi ilmneb, et ma pole neid korralikult lukustanud ja nad kahanevad ootamatult keset vett poole võrra. Teisel kaldal leiame sakslasega kumbki endale oma põõsa, mille varju saab ennast kägardada. Kui minu suplus seisneb jalgupidi vette minekus ja endale vee pähe pritsimises, siis sakslane eemaldab kõik riided peale trussikute, istub jõkke ja püüab endale vett kõhule uhada. Kuna mul on keegi teinud plaani selliselt, mis näeb ette täna kahe jupi kõndimist, siis pole paraku aega uimerdada. See plaanitegu käis seekord kuidagi uisapäisa. Ma ei tea isegi, mitu kilomeetrit ja päeva kokku on. Olin rohkem Hornstrandiri kaardiga hõivatud.
Järgneb tund aega vältav tõus lõõskavas päikeses. Niipalju jõeveest kasu oligi. Värskendus kaheks minutiks. Kepid pakin koti külge tagasi. Nendega vehkimine on rohkem tülinaks.
Furnazinhases peaks olema nii öö- kui ka söögimaja. Kuna ma siia ööbima ei kavatse jääda, on eesmärk leida toitu. Keegi hõikab mind ja mul kulub veidi aega taipamaks, et see on Sara. Ta telkis kusagil põllul, peitis ennast talumehe eest, lõikas pöidlasse tohutu haava, alustas kõndimist varavalges ja on juba mitu tundi siin. Lubab hommikul bussi peale minna. Enne seda lubati talle öömajas õhtusööki anda. Kena küll, a ma tahaks lõunat. Ennast kohvikuks tituleeriva asutuse uksel põrkame kokku öömaja peremehega, kes lubab mulle võileiva anda, kui tema juurde ööbima jään. Kuna kell on juba kolm, siis veel 20 kilomeetrit hommikusöögikakukese najal tundub veidi liiga optimistlik küll. Lähen siis söön juustu, mille juurde pakutakse hallitanud saia. On ka tomat ja vanamehe enda põllulapi apelsinidest mahl. Saabub jõe ääres istunud sakslane, kelle nimi on Manfred. Saame igaüks eraldi toa, mille juurde kuuluvat võtmemajandust tutvustatakse äärmise põhjalikkusega.
Pärast duši longime Saraga ümberkaudses võserikus, jalutame kohalikke koeri ja räägime elust. Ta on otsustanud edasi kõndida.
Õhtusöök toimub vahelduseks saksa keeles. Lõhkisöömisest palju ei puudu. Kes teab, millal jälle saab.
Pole levi ega internetti.
Selle jupi kõige seiklusrikkam osa peab olema Foupana jõe ületamine. Pärast vihma ei saavatki üle. Kõigepealt on harujõgi või pigem nire, mille ääres istub Alcoutimi bussis olnud sakslane. Tema elas ka täna öösel minu kõrvaltoas, mitte Sara nagu esiti kahtlustasin. Sara on kuhugi kadunud. Sakslane teatab, et suples nires. Kannan siis ette oma plaani supelda järgmises jõeharus, kus vett rohkem. Vett on tõesti, selle läbimõõt on oma viis meetrit ja sügavus kohati kuni põlvini. Kivid põhjas on samblased ja hirmus libedad. Võtan esimest korda koti küljest lahti käimiskepid, mida ma varem pole kasutanud ja mis võiks just veeületusel abiks olla. Neist on kasu tõesti, kuigi ilmneb, et ma pole neid korralikult lukustanud ja nad kahanevad ootamatult keset vett poole võrra. Teisel kaldal leiame sakslasega kumbki endale oma põõsa, mille varju saab ennast kägardada. Kui minu suplus seisneb jalgupidi vette minekus ja endale vee pähe pritsimises, siis sakslane eemaldab kõik riided peale trussikute, istub jõkke ja püüab endale vett kõhule uhada. Kuna mul on keegi teinud plaani selliselt, mis näeb ette täna kahe jupi kõndimist, siis pole paraku aega uimerdada. See plaanitegu käis seekord kuidagi uisapäisa. Ma ei tea isegi, mitu kilomeetrit ja päeva kokku on. Olin rohkem Hornstrandiri kaardiga hõivatud.
Järgneb tund aega vältav tõus lõõskavas päikeses. Niipalju jõeveest kasu oligi. Värskendus kaheks minutiks. Kepid pakin koti külge tagasi. Nendega vehkimine on rohkem tülinaks.
Furnazinhases peaks olema nii öö- kui ka söögimaja. Kuna ma siia ööbima ei kavatse jääda, on eesmärk leida toitu. Keegi hõikab mind ja mul kulub veidi aega taipamaks, et see on Sara. Ta telkis kusagil põllul, peitis ennast talumehe eest, lõikas pöidlasse tohutu haava, alustas kõndimist varavalges ja on juba mitu tundi siin. Lubab hommikul bussi peale minna. Enne seda lubati talle öömajas õhtusööki anda. Kena küll, a ma tahaks lõunat. Ennast kohvikuks tituleeriva asutuse uksel põrkame kokku öömaja peremehega, kes lubab mulle võileiva anda, kui tema juurde ööbima jään. Kuna kell on juba kolm, siis veel 20 kilomeetrit hommikusöögikakukese najal tundub veidi liiga optimistlik küll. Lähen siis söön juustu, mille juurde pakutakse hallitanud saia. On ka tomat ja vanamehe enda põllulapi apelsinidest mahl. Saabub jõe ääres istunud sakslane, kelle nimi on Manfred. Saame igaüks eraldi toa, mille juurde kuuluvat võtmemajandust tutvustatakse äärmise põhjalikkusega.
Pärast duši longime Saraga ümberkaudses võserikus, jalutame kohalikke koeri ja räägime elust. Ta on otsustanud edasi kõndida.
Õhtusöök toimub vahelduseks saksa keeles. Lõhkisöömisest palju ei puudu. Kes teab, millal jälle saab.
Pole levi ega internetti.
Lisa kommentaar