Horisonti pole ja randa on kive juurde toodud. Ookean püüab uttu tõmmata.
Hommikusöök
on rahvusvaheline. Paar Kanadast, teine Soomest ja kaks inglisekeelset
meesterahvast. Soome keel ongi sel reisil veel harjutamata. Oma
mõningaseks hämmastuseks märkan, et kipun neid sõnu, mis soome keeles
kohe meelde ei tule, asendama islandikeelsetega. Kiidan Soome matkaradu,
saan soovitusi edaspidiseks. Uuritakse põhjalikult seni läbitud
Portugali radade kohta ja meespool vaatab mind millegipärast
kahtlustavalt, kui ma ei oska nimetada seda kõige ägedamat kohta. Nemad
saavad kiidelda ainult pagasi kadumisega. Taas on aeg võileib varastada
(korrates endale mõttes: käitu loomulikult!). Alles hiljem rajal taipan,
et puuvilju oleks olnud ka lihtne taskusse panna. Seal kesk karjamaad
ei olnud ju poodi, kust päevaks söögikraami varuda.
Esialgne pilvkate hajub ja tuult pole. Tuulikud seisavad mõtlikult paigal. Taas pikkade palavate kruusateede kord. Õnneks asendub kruusatee peagi alleega, siis korgipuudega ja lõpuks eukalüptidega. Kooritud korgipuud näevad välja nagu lihaselised kehad. Taamal lehmad ja karjamaad üksikute suurte puudega. Paar tõusu ja juba kell kaks paistabki Cercal. Tänane niigi lühike päev läks ju veel lühemaks Porto Covosse kõndimata jätmise tõttu.
Cercal tundub samasugune inimtühi nagu matka alguse külad. Hotellis käib ehitustöö. Teisi turiste ei paista, söögikohti ka mitte. Leian poe ja paar kohvikut.
Alustan Eric Lomaxi "The Railway Man" lugemisega. Mõni raamat ilmselt peab oma aega ootama. See on käinud minuga kannatlikult kaasas nii Indias kui ka Islandil ja võibolla veel kusagil, aga alati on teised raamatud temast ette jõudnud. Algab põikega Shetlandi saartele. Just nüüd, kui olen need reisiplaani võtnud.
Guugel ütleb, et kõrvaltänavas on restoran. See on vist ainus tänav kogu külas, kuhu ennistisel uitamisel ei sattunud. Ongi. Söögisoovi peale juhatatakse tagumisse ruumi, kus kamandab käbe naisterahvas, kilemüts peas. Küsimusi esitamata tuuakse kõigepealt supp, siis antakse proovida väga pehmet ja hästi maitsestatud lihatükki. Kui olen selle heaks kiitnud, saabub praad. On ilmnenud veel mõned turistid, muidu on kohalikud ja kõik toimub väga kärmelt. Üks parimaid söögikordi ja -kohti.
GPS laguneb. Garmin Eesti lubab tagavaraosa 2-3 kuuga. Pahasti. Juuksekumm hoiab ürituse küll ühes tükis, aga ei pruugi anda Islandi jaoks vajalikku niiskuskindlust.
Esialgne pilvkate hajub ja tuult pole. Tuulikud seisavad mõtlikult paigal. Taas pikkade palavate kruusateede kord. Õnneks asendub kruusatee peagi alleega, siis korgipuudega ja lõpuks eukalüptidega. Kooritud korgipuud näevad välja nagu lihaselised kehad. Taamal lehmad ja karjamaad üksikute suurte puudega. Paar tõusu ja juba kell kaks paistabki Cercal. Tänane niigi lühike päev läks ju veel lühemaks Porto Covosse kõndimata jätmise tõttu.
Cercal tundub samasugune inimtühi nagu matka alguse külad. Hotellis käib ehitustöö. Teisi turiste ei paista, söögikohti ka mitte. Leian poe ja paar kohvikut.
Alustan Eric Lomaxi "The Railway Man" lugemisega. Mõni raamat ilmselt peab oma aega ootama. See on käinud minuga kannatlikult kaasas nii Indias kui ka Islandil ja võibolla veel kusagil, aga alati on teised raamatud temast ette jõudnud. Algab põikega Shetlandi saartele. Just nüüd, kui olen need reisiplaani võtnud.
Guugel ütleb, et kõrvaltänavas on restoran. See on vist ainus tänav kogu külas, kuhu ennistisel uitamisel ei sattunud. Ongi. Söögisoovi peale juhatatakse tagumisse ruumi, kus kamandab käbe naisterahvas, kilemüts peas. Küsimusi esitamata tuuakse kõigepealt supp, siis antakse proovida väga pehmet ja hästi maitsestatud lihatükki. Kui olen selle heaks kiitnud, saabub praad. On ilmnenud veel mõned turistid, muidu on kohalikud ja kõik toimub väga kärmelt. Üks parimaid söögikordi ja -kohti.
GPS laguneb. Garmin Eesti lubab tagavaraosa 2-3 kuuga. Pahasti. Juuksekumm hoiab ürituse küll ühes tükis, aga ei pruugi anda Islandi jaoks vajalikku niiskuskindlust.
Lisa kommentaar