Suudan lõpuks startida nii vara, et on lausa jahe kõndida. Lisaks on
täna tugev tuul.
Neli kilomeetrit piki maanteed, aga õnneks on nad
rajanud kergliiklustee. Iga natukese aja tagant on veidrad
sporditegemise õpetused. Tõmban ainult lõuga. Edasi saab ennast köiega
kaljut pidi üles vinnata. See pole sport, vaid raja osa.
Rannik, siis on rada tükk aega kõrgete puhmaste vahel. Tuule- ja varjukoridor. Kallas tundub minevat madalamaks ja liivasemaks ning rada on erosiooni tõttu mitmes kohas suunatud servast eemale. Kurgi on rohkem. Huvitav, kas lained nende pesi tormiga kaljunukkidelt minema ei pühi?
Poolel teel võileivapaus, siis pikk tee düünides. Ühtegi inimest pole näha, ainult liiv, tuul ja lilled. Tuul puhub liiva igale poole.
Enne majutumist teen veel rannapeatuse. Vesi on endiselt külm, aga ei loksu niipalju ringi kui eile. Mõõn. Kivide vahelt leiab igasugu asju. Teokarbid on siin teistsugused kui Faros.
Küla keskväljakul haagib ennast mulle külge üks eile nähtud inglise tädidest. Räägib kõik ära. Ta on täna terve päeva üksi olnud.
Hostel pole seekord siuke tore nagu eelmised. Eelmised olid sellised surfarite ja matkajate pesad, see on tavaline ilmetu ühismagala.
Õhtusöögiks kaaperdavad mind eile mitu korda rajal nähtud briti tädid, tehes mulle eelnevalt õlle välja. Laiendan nende geograafiateadmisi. Eesti pealinn on Tblisi? Ei, see on Gruusia. Aga need on lähedal? Ee, oleneb, millisel skaalal vaadata, meie oleme põhjas, Gruusia on Venemaa ja Türgi vahel. Aga Makedoonia on seal lähedal?
Võtab mõningase aja, enne kui tagasi hostelisse jõuan, kus on Martina, kellega lobiseme, kuni valvur meid manitsema tuleb.
Rannik, siis on rada tükk aega kõrgete puhmaste vahel. Tuule- ja varjukoridor. Kallas tundub minevat madalamaks ja liivasemaks ning rada on erosiooni tõttu mitmes kohas suunatud servast eemale. Kurgi on rohkem. Huvitav, kas lained nende pesi tormiga kaljunukkidelt minema ei pühi?
Poolel teel võileivapaus, siis pikk tee düünides. Ühtegi inimest pole näha, ainult liiv, tuul ja lilled. Tuul puhub liiva igale poole.
Enne majutumist teen veel rannapeatuse. Vesi on endiselt külm, aga ei loksu niipalju ringi kui eile. Mõõn. Kivide vahelt leiab igasugu asju. Teokarbid on siin teistsugused kui Faros.
Küla keskväljakul haagib ennast mulle külge üks eile nähtud inglise tädidest. Räägib kõik ära. Ta on täna terve päeva üksi olnud.
Hostel pole seekord siuke tore nagu eelmised. Eelmised olid sellised surfarite ja matkajate pesad, see on tavaline ilmetu ühismagala.
Õhtusöögiks kaaperdavad mind eile mitu korda rajal nähtud briti tädid, tehes mulle eelnevalt õlle välja. Laiendan nende geograafiateadmisi. Eesti pealinn on Tblisi? Ei, see on Gruusia. Aga need on lähedal? Ee, oleneb, millisel skaalal vaadata, meie oleme põhjas, Gruusia on Venemaa ja Türgi vahel. Aga Makedoonia on seal lähedal?
Võtab mõningase aja, enne kui tagasi hostelisse jõuan, kus on Martina, kellega lobiseme, kuni valvur meid manitsema tuleb.
Lisa kommentaar