bioloogia

Botaanikaaed avatakse meeldivalt vara, juba kaheksast.
Päris selleks ajaks ma siiski kohale ei jõua. Jupp aega võtab Fultoni tänava metroopeatuse keldrikäikudes seiklemine, et leida Brooklyni suunas sõitvate liinide 2 ja 3 peatus. Sildid näitavad kõike muud.
Brooklyn. Peaks olema New Yorgi kõige ohtlikum linnaosa. Midagi ekstreemset silma ei hakka. Majad, autod ja inimesed nagu ikka. Pealegi poetab metroo mind kohe botaanikaaia nurga juurde.
Aias on puid ja põõsaid, kiviktaimla, ürdiaias kapsad, sõstrad ja petersell, jaapani aed, palmimaja, magnooliad ja kirsiallee. Pidevalt lendavad lennukid üle pea, muidu on päris tore. Esimesed kaks tundi on lisaks mulle ainsateks botaanika vahel hulkuvateks inimesteks aiatöölised, kellel on vööl tööriistade jaoks mugavad vutlarid. Pildistan vutlarivöö üles.
Lisaks juba tuttavatele suurtele oravatele silman ka ühte triibulist pisikest.
Botaanikaaia kohvikus on ilge maitsega kohv ja palju varblasi.
Kõige toredam on roosiaed.
Dokumentaalfotograaf Alice Austeni majamuuseumi asemel olen otsustanud väisata rahvusvahelise fotograafiakeskuse näitust. Galerii osutub aga büroohoone fuajeeks, kus fotod on eksponeeritud pigem kehvasti vaadeldavalt. Muidu peaks olema Ameerika vintage. Siinapä se.
Jätkan loodusega ja lähen naturaalajaloo muuseumisse. See on hiiglaslik. Valin kosmose, geoloogia, ookeani ja metsa. Suure Paugu 3d filmi peaosas on Liam Neeson. Leian paar huvitavat videot maavärinatest ja vulkaanidest, aga üldiselt on paarilauselistes ühikutes esitatud elementaarinfo. Ookeanipõhjas toimub ehitamine ja mikrofoniproov. Tundub, et sihtgrupp on lapsed ja inimesed, kes pole kunagi linnast väljas käinud. Rahvast on lademes.
Iga päev küsitakse mult korduvalt, mitu inimest ma olen. Alternatiivina üritatakse mind kleepida ees- või tagapool liikuva seltskonna külge. Veidrikud.
Suund Washingtoni väljakule järgmisi tellimusfotosid tegema. Rahvast murdu, tšillitakse purskaevu ääres, loetakse pingil raamatut, silitatakse telefone. Bänd mängib meeleolumuusikat. Maletajaid on suht vähe, aga on. Üks kutsub mind mängima. Viimati mängisin vist algkooliealisena. Teeme ühe näitliku partii ja John räägib ära kogu oma elufilosoofia. Käib mängimas, et raha teenida. Nagu tööl. Peamiselt õpetab lapsi ja noori. Kukkus kunagi tellingutelt, kaotas hambad, vigastas põlve ja põeb nüüd seda kõike. Ööbib varjupaigas ja sööb supiköögis. Aga telefon on ilma nuppudeta. Arvab, et raskused karastavad ja ükskord saavad viimased esimesteks. Muretseb nende esimeste pärast, kes on ära teeninud selle, kus nad praegu on. Pole kunagi osariigist väljas käinud ega lennukiga lennanud. Poseerib hoolega pildi jaoks.
Pargi serval näen itaalia restorani ja astun sisse hoolimata valgetest linadest. Hamburgereid menüüs ei ole. See on selline koht, kus boss käib klientidelt küsimas, kuidas neil läheb ja mis nad muidu teevad. Boss on horvaat.
Otsin üles Smalls'i-nimelise jazziklubi. Inimesi koguneb ukse taha omajagu. Tuba pakitakse tihedalt rahvast täis ja läheb jämmimiseks. Lahe.

„Muide, sõjahüsteeria tundemärke võib New Yorgis näha igal sammul. Mis tahes hoone, olgu siis elumaja, hotelli, kino või ametiruumi vestibüüli astujale torkab kõigepealt silma pikk must nool, millele on kirjutatud „Varjendisse“. Enne kinoseansi algust kinnitatakse New Yorgi publikule tüütuseni, et „vaenlase lennukite ilmumise korral linna kohale“ peavad nad rahulikult, ilma paanikata laskuma keldris asuvasse varjendisse.“ (autorite kolleegium, Palgest palgesse Ameerikaga)
Eelmine
kunst
Järgmine
poes ja kinos

Lisa kommentaar

Email again: