Kemijärvi hommikus on torkavalt sinine taevas ja pisike buss, mis sõidutab meid Pyhäle.
Muid reisijaid polegi. Pyhäl saab looduspargi infopunktis hommikusööki ja kohvi. Tänaval patseerivad neli uhkete sarvedega põhjapõtra. Tihnikus jääkski selliste sarvedega puude vahele kinni.
Pyhä-Luosto rahvuspark asutati 1938. aastal ja seda laiendati 2005, mistõttu on see üheaegselt nii Soome vanim kui ka uusim rahvuspark. Oleme kombineerinud omale raja, mis põikab algatuseks Isokurule. See on Soome kõige sügavam kanjon, mille ümber on kaks miljardit aastat vana maastik. Kiviplaatidel lainetab merepõhjamuster. Läbi kogu kanjoni kõndida ei saa, sest teises otsas käivad trepiehitustööd. Saab kuni Pyhänkasteenlampini. Rajal on mitmeid turiste, sakslasi ja koeri.
Kanjonist tagasi, turnime Noitatunturi otsa. See on üks eriti kõrge tundur. Rada muutub esiti juurikaseks ja kiviseks, pärast väga kiviseks. Vaade läheb paremaks. Allpool on näha sood ja järvi. Palju on mustikaid. Kuremarju on vähem ja pohli on kõige vähem. Tunduril on kõva tuul ja hõiklevad sakslased. Püüame sakslastest vabaneda, aga see polegi nii lihtne.
Rada laskub teiselt poolt alla ja seal on uued vaated. Pinnas särab punastes toonides, kuused seisavad oksad talvisest harjumusest vastu külgi. Taamal kulgeb kari põtru. Allpool on puud suuremad ja tihedamad.
Huttunloma metsaonni juures oleme talvel juba käinud. Nüüd on siin üksik Soome neiu, neli lätlast ja hulk sääski. Lühikese pausi järel vantsime edasi Kapusta poole. Kapustal oleme ka juba olnud. Maastik ja mets on nüüd hoopis teistsugused, aga midagi on ka tuttav. Sääsed on uued, mis ei motiveeri ka Kapustal pikalt peatuma. Seal pole küll peale sääskede kedagi.
1,7 kilomeetrit Porontahtoma laavuni läheb kiirelt. Laavu on tühi, kappame peatumata mööda. Jätkame rattarajal ümber mäe, selle asemel et jalgrada pidi otse üle ronida. Väsinud jalad kipuvad kividel juba tihti komistama. Päike paistab madalamalt ja varjub siis lahmaka pilve taha. Teed ületab põder.
Pärast 26 kilomeetrit kõndimist oleme Pyhälampil. Siin on jõgi, laavu, päevatuba ja kohalik noorpaar. Viimased põgenevad kohe telki. Me varjume sääskede eest tuppa ja kuna pingid on piisavalt laiad, siis ei viitsigi telki üles panna. Solistame jões, keedame süüa, masseerime varbaid.
Hambapesuajaks on õues tuule- ja sääsevaikus, kaugemal huikavad linnud.
Kalle palus lisada, et tagumik on valus, puusad on valusad, varbad on valusad (käpad valutavad ja saba nagu polekski). Aga toit oli hea ja see hetk eriti õnnis, kui sai end pingile istukile lasta, puhtad sokid jalas.
Pyhä-Luosto rahvuspark asutati 1938. aastal ja seda laiendati 2005, mistõttu on see üheaegselt nii Soome vanim kui ka uusim rahvuspark. Oleme kombineerinud omale raja, mis põikab algatuseks Isokurule. See on Soome kõige sügavam kanjon, mille ümber on kaks miljardit aastat vana maastik. Kiviplaatidel lainetab merepõhjamuster. Läbi kogu kanjoni kõndida ei saa, sest teises otsas käivad trepiehitustööd. Saab kuni Pyhänkasteenlampini. Rajal on mitmeid turiste, sakslasi ja koeri.
Kanjonist tagasi, turnime Noitatunturi otsa. See on üks eriti kõrge tundur. Rada muutub esiti juurikaseks ja kiviseks, pärast väga kiviseks. Vaade läheb paremaks. Allpool on näha sood ja järvi. Palju on mustikaid. Kuremarju on vähem ja pohli on kõige vähem. Tunduril on kõva tuul ja hõiklevad sakslased. Püüame sakslastest vabaneda, aga see polegi nii lihtne.
Rada laskub teiselt poolt alla ja seal on uued vaated. Pinnas särab punastes toonides, kuused seisavad oksad talvisest harjumusest vastu külgi. Taamal kulgeb kari põtru. Allpool on puud suuremad ja tihedamad.
Huttunloma metsaonni juures oleme talvel juba käinud. Nüüd on siin üksik Soome neiu, neli lätlast ja hulk sääski. Lühikese pausi järel vantsime edasi Kapusta poole. Kapustal oleme ka juba olnud. Maastik ja mets on nüüd hoopis teistsugused, aga midagi on ka tuttav. Sääsed on uued, mis ei motiveeri ka Kapustal pikalt peatuma. Seal pole küll peale sääskede kedagi.
1,7 kilomeetrit Porontahtoma laavuni läheb kiirelt. Laavu on tühi, kappame peatumata mööda. Jätkame rattarajal ümber mäe, selle asemel et jalgrada pidi otse üle ronida. Väsinud jalad kipuvad kividel juba tihti komistama. Päike paistab madalamalt ja varjub siis lahmaka pilve taha. Teed ületab põder.
Pärast 26 kilomeetrit kõndimist oleme Pyhälampil. Siin on jõgi, laavu, päevatuba ja kohalik noorpaar. Viimased põgenevad kohe telki. Me varjume sääskede eest tuppa ja kuna pingid on piisavalt laiad, siis ei viitsigi telki üles panna. Solistame jões, keedame süüa, masseerime varbaid.
Hambapesuajaks on õues tuule- ja sääsevaikus, kaugemal huikavad linnud.
Kalle palus lisada, et tagumik on valus, puusad on valusad, varbad on valusad (käpad valutavad ja saba nagu polekski). Aga toit oli hea ja see hetk eriti õnnis, kui sai end pingile istukile lasta, puhtad sokid jalas.
Lisa kommentaar