kivide muuseum

Kodumajutuse proua soovitab Cholpon Atas sama öömaja, mille ka ise oleme LPst välja valinud.
Proua müüb lisaks majutuse pakkumisele käsitööd, on käinud Kanadas, Saksamaal, Indias ja Türgis. Nagu mina aru saan, siis vaipu ja muud nodi müümas. Tellib meile takso, mis viib kaugliinide bussijaama. Möödume taas suure ogalise päikesega ringristmikust. Taksojuhtide rünnaku lööme hetkega enesekindlalt tagasi. Võiks lausa öelda, et meie enesekindlust nähes langevad neil käed jõuetult rippu. Edasi on marsamehed. Cholpon Atasse saab 100 somiga ja buss on enam-vähem täis, mis lubab peatset starti.
Esialgu on Krõõbil baranka peas, st selja taga kõõlub nimetet rahvusvahelist taignatoodet näriv laps, kuniks ema ta mujale istutab.
Bussiaknast on üheks vaatamisväärsuseks bussiootepaviljonid. Kõik on erinevad, ühel näiteks on katusel hiiglaslik tuvi, teisel kotkas. Ja neil on sailinud GAI-putkad. Muidu on ümberringi hallid rünkpilved sinakashalli taeva taustal. Ei ole just rannailma moodi.
Järv on asuurne, teist kallast pole näha, kuigi teiselt pool see kallas küll paistis. Me pole muidugi ka nii kõrgel kui olime seal teisel pool. Kaldal suured rikkurite majad.
Pegasus Guest Houses tervitab meid topless noormees, kes vähimagi entusiasmita meile toa kätte näitab ja edasi telekat vaatab. 400 somi koos hommikusöögiga. Dušš on na ulitse. Päris tänaval siiski ei ole, vaid aias eraldi majas. Vets on sinise põrandaga, vaatega sügavikku, seinal luikedega kunstiteos ja ukse kohal ripuvad pirnid.
Linna peale: tsivilisatsiooni on jalusrabavalt. Lausa mitu internetti ja valuutavahetust ja söögimaju igal sammul. Istume Green Pubisse, mida reklaamib LP. On väga roheline, mis kahtlemata kvalifitseerub viimistluseks. Seal on neiu, kes väidab end olevat meid Narõnis näinud. Ja laps, kellel on kommikarp peas. Ja naaberlauas aetakse viinapudel ümber. Kohv ja tee tuuakse mustades tassides, lusikas püsti sees ja eelsuhkrustatuna-koorestatuna.
Jalutame linna teise otsa, kus tee LP kiuste käest kaob ja kust visa taksojuht meid kivide muuseumini sõidutab, nagu seda kohta vene keeli nimetatakse. Kivijoonistused. Ca 5000 aastat enne meie ajaarvamist kividele joonistatud kitsed, vibuga mehed, päike ja põhjapõder. Või siis mingi muu loom, reha peas. Õpime vahet tegema ennemuistse ja 20.-21. sajandi kunstnike loomingu vahel. Täitsa naljakas üritus: turist lastakse kiviväljale lahti, kasseerides talt piletiraha, ja ta käib siis lootusrikkalt kivide vahel ja otsib ürgaega taga.
Kõrgõzstanis tundub, et head rahategemise ja oma maa reklaamimise/müümise võimalused ja ideed vedelevad iga nurga peal, vähemalt meie küll oskaks anda kohalikele kuhjaga väärt nõu, kuidas teha Kõrgõzstanist Kesk-Aasia Šveitsi.
Proovime taas saada kontakti välismaailmaga. Esimene internet on ebasõbralik, lisaks on neil mingi arusaamatu probleem välismaalastega, kes peavad jätma 200 somi deposiiti ja maksma lisaks ajale ka mahu eest. Antakse pihku mingi pikk jutt selle kohta, kuidas selles regioonis on internet väga kallis. Sinna me oma raha jätta ei taha ja läheme teise, kus on kiire ühendus ja deposiiti ei taheta.
Õhtusöögil rõõmustavad meid saksofonitöötlused Celine Dionist, kes võistleb Aasias populaarsuselt Modern Talkingu ja Madonnaga. Taustal on värvilised vilkuvad platsmassist kuused. Õlu tuuakse joogikõrrega, kõrs on mind nähes ilmselt sama üllatunud kui mina teda nähes. Aga söök on hea.
Pargis jalutab üks vanamees oma lehmaga.
Öömajas on kõik kadunud, meie toa ukse ees on tabalukk ja aiamaja laual hunnik võtmeid. Muugime ennast sisse, mis mõne aja pärast saabuvat pererahvast väga lõbustab. Kohtume viimaks ka Tatjanaga, kes on koha perenaine. Nad kolivad pojaga teadmata suunas.
Toas võimaldab laelamp lugemist. Lähen üle Nadolny Aegluse avastamisele, mis mulle kunagi saksa keeles väga muljet avaldas ja mis nüüdseks ka eesti keelde tõlgitud on. Krõõp võttis mõni aeg tagasi üle Pi elu.
Eelmine
Karakol
Järgmine
plääzil

Lisa kommentaar

Email again: