plääzil

Hommikusöögi manustame koos maja teisest uksest ilmuvate kaasturistidega, kes saabusid hiljuti Hiinast ja käivad koos duši all ja vetsus.
Eile fikseeritud turistiinfost on olemas ainult silt, aga satume samas majas asuvate Ecocenteri töötajate otsa, kes teevad meie murest enda mure. Meil on vaja autojuhti, kes oskaks meid viia olematute arheoloogiliste vaatamisväärsusteni. Hommikul oli Tatjanal väga kiire ja me ei jõudnud tema käest küsida. Ecocenteri inimestel on keegi Bishkeki poole tagasi sõitmas, lubavad uurida, kas ta võtaks meid peale ja paluvad kolme-nelja-viie paiku tagasi tulla.
Läheme randa. Vesi on väga sinine ja pigem jahe. Vähemalt esimese hooga. Tegelikult on ujuda väga mõnus, vesi on selge, laineid peaaegu pole ja kannab hästi. Rannas mahaistumiseks tuleb ainult enne endale plats suitsukonidest puhtaks teha. Ujume ja loeme vaheldumisi, ja teeskleme vene keele mittevaldamist. Kõigepealt kõnetab meid nokastanud jahikapten. "Jaht" on eemal olev paat, millel punased purjed. Meie mõistmatusest hoolimata räägib pikalt Afganistanis koos eestlastega sõdimisest, sellest et on Tallinnas käinud ja muidu tore mees. Me siiski ei avalda vähimatki tahtmist temaga paadiga sõitma minna ega ka mitte temaga koos paadis pilti teha. Siis on päris tükk aega rahu majas, kuniks meie selja taha tekib teismeline, kes ilmselt üritab meile külge lüüa. Vene keelt ei räägi me endiselt ja tema ei reageeri ühelegi neist kümnekonnast keelest, mida alternatiividena pakume. Räägib järjekindlalt vene keeles ja etendab põdra maja. Palub korra õde endale tõlgiks, kes ilma meie käest midagi küsimata vahendab, et oleme seal juba kaks nädalat ja loomulikult oleme ka abielus ja tulgu vend parem ujuma. Väga lahe.
Ecocenteri ees on tara tabalukku pandud, Tatjanat pole tagasi tulnud ja arheoloogia tundub natuke lootusetu. Nende vähest kultuuri on kaunis keeruline kätte saada.
Ostame lohutuseks jäätist, Krõõp saab mingi seemnejäätise.
Longime kohta, kus peaks asuma skulptuuride park, et ennast natuke nõukogude arhitektuuriga lõbustada. Suure vaevaga leitud kohas on lausa inglisekeelsete kirjadega piletimüügiputka, kust küsitakse jurtaks keeratud kivi vaatamise eest 300 somi. Kivijoonistused olid 40. Täiesti äraspidine ja juba põhimõtte pärast pöörame kannalt ringi.
Priiskame õhtusöögiga, loodetavasti samast järvest püütud kala tuuakse lauda säriseval pannil.
Eelmine
kivide muuseum
Järgmine
pealinn I

Lisa kommentaar

Email again: