Severnj Velebit

Vähemalt mina sealt küll vett välja meelitada ei suuda. Piirdun lõpuks osalise pesuga kraani all.
Pagariärist saan šokolaadisaia ja manustan selle teel autosse. Välja tagurdamine on paras pähkel, sest risti keset parklat on ennast asetanud suur kaubaauto ja minu auto kõrval vahetab keegi rehvi. Võtan suuna Sveti Juraj peale ja sealt edasi hakkan ennast mäest üles Oltari suunas kruttima. Vaateid üritan mitte väga vaadata, tee on kitsas ja valdavalt ilma piireteta. Aga vaated on vägevad. Mõne aja pärast jõuan Krasnosse, kuhu küll päris jõuda ei tahtnud, aga seal peaks olema Severnj Velebiti pargi peakontor. On nii uus park, et seda vanemate kaartide peal pole märgitud. Peakontor magab alles, peaks avatama kahekümne minuti pärast. Mul ei õnnestu tuvastada ühtegi lahtist ust ja tuletan meelde, et eelmisel ristmikul näitas nool ka Zavizani suunas. Aga üks tee parki peaks minema Oltari-Zavizani teelt. Suundun siis sinna ja üheks sihtmärgiks valitud Alani metsahütini on sealt kõigest 33 km. Tee on laiuselt sobiv ühele autole, ma loodan, et see on ühesuunaline. Äkki on teel ees suur metsaveoauto. Pean aru, mis edasi, aga metsamehed juhendavad mu lahkelt autost mööda. Seepeale hakkab auto väga kahtlast häält tegema. Asja uurides selgub, et lohistan kaasas suurt oksa, mille teisaldamise käigus saan korralikult sopaseks. Asfalt lõpeb ja viimased 8 km on kruusatee, nagu lubatud.
Alani hüti juures on kolm horvaadi noormeest, kes mu majakesse piletit ostma juhatavad. Imestavad esiteks selle üle, et üksi olen. Majas satun kööki, kus laua taga tädi ristsõnu lahendab. Läheb piletit tooma ja imestab omakorda selle üle, et üksi olen. "straha net?", ei, paraku pole minu horvaadi keele oskus piisav, küsimaks, mida peaks kartma. Saan pileti ja noormeestelt kaasa pudeli vett ja juhised: 300 meetrit otse ja vasakule. Tee on õnneks hästi tähistatud punaste ja valgete rõngastega. Pärast mäest üles turnimist läheb rada laugelt siia-sinna mööda mäekülgi. Soomlased oleks muidugi pannud otse läbi orgude ja üle mäetippude. Teen ka natuke "oma radu", et küngaste otsast ümbrust pildistada. Jõuan välja Rozanski kukovi panoraamini, mis on muljetavaldav (ja range kaitseala, kõik mäed 1600+ meetrit) ja pöördun tagasi. Algselt lagedasse taevasse ilmuvad mõned pilved, mis isegi valget värvi olles näevad mäekünka tagant ähvardavad välja. Lageda maa inimesed ilmselt umbusaldavad mägesid, sest kunagi ei või teada, mis nende taga on - ilus vaade või kuri pilv.
Hüti juures tagasi, sinna on tekkinud kolm kohalikku vanema generatsiooni esindajat. Kaks neist räägivad inglise keelt, uurivad, kui kaugel käisin, kas ma ei kartnud ja kas loomi ka nägin. Ütlevad, et mul väga vedas, et karu ei kohanud. Tüüpilised urbanistid, kujutavad ette, et niikui inimene oma pea puude vahele pistab, kargavad kõik loomad talle kallale. Edasi läheb asfalttee alla Jablanaci, mis on tore, sest ei pea seda kruusateed mööda tagasi roomama. Tee on küll nii kitsas, et pean endamisi aru, mis siis küll saab, kui keegi vastu tuleb. Õnneks ei tule. Tegemist peaks olema "ühe Horvaatia kõrgeima mägiteega". Just õige koht, kus üksi ja manuaalkastiga mägedes sõitmist alustada.
Jablanacis plaanin midagi süüa otsida. Tee külla on kaherealine, aga ühesuunaline. Teine suund sõidab praami peale. Nuputan, kuidas pagana moodi ma sealt pärast välja saan. Maalilises sadamas on kohalikke täis restoran, pika ootamise peale saan menüü. Valitud guljaši pole, aga on mingi paprika-asi. Ettekandja jutu järgi sehr gut. Mida iganes, proovme ära. Osutub supiks, kus sees õnneks päris korralikult liha ja kartulit.
Küla teisest otsast saab õnneks ikka välja ka, tee keerutab mööda rannikut Starigradi poole. Loojuva päikese kumas omandavad mäed roosaka värvuse ja meenutavad Kreekat.
Starigradis sõidan algatuseks paar korda läbi linna edasi-tagasi, sest ei suuda kuidagi tabada sobivat mulku, kuhu saaks auto parkida ja kus samal ajal ka ööbimist pakutaks. Viimaks lipsan ühele mere äärde viivale tänavale ja satun pansion Andelko Katic'i ette. Neil ongi pakkuda mulle tuba, 25 euri. Väga lahke personal, Eesti nimetamine venitab siinkandis inimeste naeratuse millegipärast veel laiemaks. Saan ka Paklenica kaardid, lähemal uurimisel eeldab nende järgi orienteerumine küll vertikaalset liikumisviisi, aga võtan lahkelt pakutu siiski vastu.
Päike kukub merre just siis, kui sööki otsima siirdun. Kannatab istuda tänaval, temperatuuri 17 kraadi, hommikuse 7 asemel. Šoppan ka pisut šokolaadi.
Kustun kuskil 10 paiku, kui olen saanud ühele poole nii šokolaadi kui ka meie mehega Havannas.