Saan hotelli kõrvaluksest pisikese koleda manuaalkastiga hõbedase Suzuki
Swifti.
Kodus ma vabatahtlikult küll siuksesse ei istuks. Kaasa antakse
tasuta Horvaatia kaart, politsei telefoninumber ja ohtralt õpetussõnu
(no offroad!). Ma ei reeda poisile, et kavatsen selle käruga homme mäest
üles hakata ronima. Hüplen üsna sujuvalt minema, ainult ühel ristmikul
ei saa kohalt võtmisega hakkama. Nagu kiuste asjatab seal politseinik
mingi teibaga ja vaatab mind etteheitvalt. Tunnen ennast blondina.
Pärast tiirlemist ühel ringristmikul saan lõpuks linnast minema. Kiirtee on maksuline, 53 kunat, nagu maha sõites selgub. Hakkavad mäed, mõnest tuleb ka läbi sõita. 5,7 km pikkune Mala Kapela tunnel on ikka natuke klaustrofoobne küll. Esimese fotostopi ajal saan õpetuse, et ei ole vaja parkida, nina allamäge kuristiku suunas.
Teisel pool mägesid paistab päike, jõuan Senji, jätan auto sadamasse ja longin ringi. Ühtegi hotelli ei hakka silma, lõpuks näen suvalise maja seinal noolt "rooms". Osutatud suunas on kena purskaevuga siseõu, kuid mitte ühtegi edasist juhist, lahtist ust ega muud "rooms"ile iseloomulikku. Sildil on ka telefoninumber, helistan sellel, kuulmaks, et majaomanik on 300 km kaugusel, aga on minu jaoks nõus loovutama 30 euro eest terve korruse ja kui ma lähen O'Connors pubisse, siis saadab ta sinna oma sõbra, kes maja lahti teeb. Väga lahe. Mul pole aimugi, kus on nimetet pubi. Onu putkas, millel on silt "informatcije", ka ei tea. Küll teab aga lihapoe müüja. Pubis on ainult mehed ja vaatavad rallit. Ja siis muidugi ka mind. Võtan igaks juhuks algatuseks ühe kohvi ja teen siis letitaguse poisiga hotellist juttu. Tal on asjast aimu ja palub mul pool tundi oodata. No problem, mul alati raamat kaasas. Mõne aja pärast teatab, et võin nüüd maja juurde minna. Tore küll, aga mul pole enam aimugi, mis suunas see asub. Kui lõpuks kohale jõuan, seisab ukse ees närvilise olemisega naisterahvas ja küsib, kas ma saksa keelt räägin. Olen nõus rääkima mida iganes.
Enne näpitud maja kõrvaluks on lahti, saan tõesti terve korruse koos suure vannitoaga. Võtmete otsimisega kulub hulk aega ja välisuks on üldse lahti kogu aeg. Avaneb kööki. Kuna plaanin hommikul varakult startida, saan kohe ka lahti 210 kunast.
Võtan sadamas ühe õlle. Muusika tuleb kõrvale pargitud bemmist. Siis hüplen autoga öömaja juurde parklasse ja seletan kõrvalt autost toimuvat jälgivale meeskodanikule, et kodus on mul automatic car. Ta naeratab mõistvalt. Pagasnik ei avane. Proovime meeskodanikuga mõlemad, aga edutult. Meeskodanik lahkub ja võtan lapseluku maha.
Tarin kohvri tuppa ja uitan linna peal. On võimalus ronida mäest üles kindluse juurde (kunagi oli siin aktiivne piraadipesa) ja võidelda tuulega, mis üritab mind mäelt minema puhuda. Linn on muidu väga armas ja kõik põiktänavad saavad üles pildistatud. Inimesed on sõbralikud ja tervitavad mind.
Öömaja on jube külm. Plaanin juba kuhugi sooja istuma minna, kui märkan, et üks telekapultidest on kahtlaselt väheste ja veidra tähistusega nuppudega ja neid näppides piiksub kast ukse kohal, mida ma varem polnud märganud. Lülitan kütte sisse ja lähen süüa otsima. Ega mingit erilist valikut pole. Pühapäeva õhtu ja linn välja surnud. Ühe tulukese siiski leian ja tädi toob mulle terve hunniku igasugu grillitud liha. Ka tema eelistab saksakeelset suhtlust, see tundub siin inglise keelest oluliselt populaarsem olevat. Tädi käib aeg-ajalt ukselt vaatamas, kuidas söömine edeneb.
Pärast tiirlemist ühel ringristmikul saan lõpuks linnast minema. Kiirtee on maksuline, 53 kunat, nagu maha sõites selgub. Hakkavad mäed, mõnest tuleb ka läbi sõita. 5,7 km pikkune Mala Kapela tunnel on ikka natuke klaustrofoobne küll. Esimese fotostopi ajal saan õpetuse, et ei ole vaja parkida, nina allamäge kuristiku suunas.
Teisel pool mägesid paistab päike, jõuan Senji, jätan auto sadamasse ja longin ringi. Ühtegi hotelli ei hakka silma, lõpuks näen suvalise maja seinal noolt "rooms". Osutatud suunas on kena purskaevuga siseõu, kuid mitte ühtegi edasist juhist, lahtist ust ega muud "rooms"ile iseloomulikku. Sildil on ka telefoninumber, helistan sellel, kuulmaks, et majaomanik on 300 km kaugusel, aga on minu jaoks nõus loovutama 30 euro eest terve korruse ja kui ma lähen O'Connors pubisse, siis saadab ta sinna oma sõbra, kes maja lahti teeb. Väga lahe. Mul pole aimugi, kus on nimetet pubi. Onu putkas, millel on silt "informatcije", ka ei tea. Küll teab aga lihapoe müüja. Pubis on ainult mehed ja vaatavad rallit. Ja siis muidugi ka mind. Võtan igaks juhuks algatuseks ühe kohvi ja teen siis letitaguse poisiga hotellist juttu. Tal on asjast aimu ja palub mul pool tundi oodata. No problem, mul alati raamat kaasas. Mõne aja pärast teatab, et võin nüüd maja juurde minna. Tore küll, aga mul pole enam aimugi, mis suunas see asub. Kui lõpuks kohale jõuan, seisab ukse ees närvilise olemisega naisterahvas ja küsib, kas ma saksa keelt räägin. Olen nõus rääkima mida iganes.
Enne näpitud maja kõrvaluks on lahti, saan tõesti terve korruse koos suure vannitoaga. Võtmete otsimisega kulub hulk aega ja välisuks on üldse lahti kogu aeg. Avaneb kööki. Kuna plaanin hommikul varakult startida, saan kohe ka lahti 210 kunast.
Võtan sadamas ühe õlle. Muusika tuleb kõrvale pargitud bemmist. Siis hüplen autoga öömaja juurde parklasse ja seletan kõrvalt autost toimuvat jälgivale meeskodanikule, et kodus on mul automatic car. Ta naeratab mõistvalt. Pagasnik ei avane. Proovime meeskodanikuga mõlemad, aga edutult. Meeskodanik lahkub ja võtan lapseluku maha.
Tarin kohvri tuppa ja uitan linna peal. On võimalus ronida mäest üles kindluse juurde (kunagi oli siin aktiivne piraadipesa) ja võidelda tuulega, mis üritab mind mäelt minema puhuda. Linn on muidu väga armas ja kõik põiktänavad saavad üles pildistatud. Inimesed on sõbralikud ja tervitavad mind.
Öömaja on jube külm. Plaanin juba kuhugi sooja istuma minna, kui märkan, et üks telekapultidest on kahtlaselt väheste ja veidra tähistusega nuppudega ja neid näppides piiksub kast ukse kohal, mida ma varem polnud märganud. Lülitan kütte sisse ja lähen süüa otsima. Ega mingit erilist valikut pole. Pühapäeva õhtu ja linn välja surnud. Ühe tulukese siiski leian ja tädi toob mulle terve hunniku igasugu grillitud liha. Ka tema eelistab saksakeelset suhtlust, see tundub siin inglise keelest oluliselt populaarsem olevat. Tädi käib aeg-ajalt ukselt vaatamas, kuidas söömine edeneb.
Lisa kommentaar